Andmises ja jagamises on peidus „elumahlad“. Iga inimene on kingitus või teistmoodi öeldes and. And sellele maailmale – iseendale ja teistele. Meist igaüks on sündinud siia ilma erilise ja unikaalsena ning meist igaühes on peidus täiesti erilised anded, mida ainult meie oleme võimelised maailmaga jagama. Kui me ei leia üles, ei taasavasta oma unikaalseid ja erilisi ande, siis jääb maailma selle koha peale auk.

Andmine ja saamine on osa elu loomulikust ringkäigust. Andmine puhtast südamt, siiralt, mitte midagi vastu ootamata, andmine sel moel, kuidas lapsed söödavad linde, on imeline kingitus nii andjale kui saajale. Niiviisi antut on kerge vastu võtta, sest saaja ei pea pead murdma selle üle, mida temalt vastu võidakse tahta või kui palju ta andjale „võlgu“ jääb või milliseid „kohustusi“ vastuvõtmine endaga kaasa võib tuua.

Meis kõigis on võime rikastada elu iseenda ja teiste jaoks. Andmine puhtast südamest – jagamine ja kinkimine, mis on ajendatud andmisrõõmust - aitab meil meenutada endale ja teistele, et meis on tohutu vägi muuta elu siin sellel planeedil igal hetkel elamisväärsemaks. Sel moel aitavad andmine ja saamine meil taas tunda endid osalistena elu imelisest ringkäigust, kus päike kingib oma soojust ja valgust taimedele, taimed jagavad oma ande inimeste, loomade, putukatega, kes omakorda jagavad omi kingitusi ümbritsevatele...

Õppigem siis taas rõõmu tundma siirast andmisest ja jagamisest! Ning õppigem antut vastu võtma tänutundes ja rõõmuga. Sellises andmise-saamise protsessis ei olegi enam võimalik eristada, kes on andja ja kes saaja, sest nii andmis- kui saamisrõõm sulavad ühte!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta