Täna on 25. august. Hommik oli müstiliselt lõhnav, soe ja muinasjutuline, tuletades mulle millegipärast meelde lapsepõlvesuvesid Kukulinna pioneerilaagris, Saadjärve ääres.

Armastasin, niipalju kui võimalik, istuda just sellistel varahommikutel sooja järveudu sees ja vaadelda vee auravat peegelpinda. Selliseks eraldiolekuks oli mul salapaik ka olemas, - üks latvapidi järvelangenud kask, mille tüvel sai mõnusasti kiikuda madala vee kohal ja mille me vanaemaga koos endale leidsime.

Vanaema töötas terve suve laagris pesunaisena, mina aga sain selle eest terve suve Kukulinnas elada. See oli meeldejääv suvi vastu neljandat kooliaastat. Ilus ja soe suvi, millesse jäi ka kuulus 1967 aasta hiigeltorm. Olin siis kümnene. Mäletan väga hästi neid murdunud mürakaid vahtraid, tammed pidasid paremini vastu. Vihm oli endale kõrgest mäest allavooluks loonud ohtliku tunneli, mille suu oli hirmutavalt pärani. Kardeti ka varingut, mida õnneks ei tulnud.

Aga tahtsin rääkida hoopis müstikast. Sellest, et mida rohkem teda märkad ja uskuma hakkad, seda rohkem ta su ees end ka ilmutab. See kuupäev tuletab mulle meelde minu lapsepõlve parima sõbra, naabripoisi sünnipäeva. Kunagi ei jätnud meie kaks, nagu õeke ja vennake, teineteise tähtsat päeva märkamata. Koit oli minust täpselt kolm kuud noorem. Ilus nimi, kas pole, - Koit! Poiss, kelle nimi tähendas päikesetõusu, valguse ja soojuse ilmnemist, sündis täpselt aasta pärast ... minu loomist.

Pidid ju minu vanemad mind looma just selsamal kuupäeval, et ma sündida sain järgmise aasta 25.mail. Ja kui kalendrisse vaadata, siis on 25.august armastamiseks väga sobiv päev, sest see on ju ... TUNNE nimepäev.

Seega ... aasta enne ... ilma valgeksminemist ja koidukiirte sündi pidas Armastus juba oma musikaalset nime"päeva", - Sõna, mis on seotud tundejõududega, sündis varem, kui Valgus, mille ta välja mõtles.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta