Vaatan meie farmi kassikesi. Õigemini ... püüan neist mööda vaadata, sest süda ei talu nende ahastavaid pilke lihtsalt välja. Armastus teeb haiget.

Ikka veel usuvad need karvakerakesed meisse, inimestesse ja ikka nad veel loodavad võimaluse peale, et me saame neid aidata ning toita. Armastuse ja hella pai peale ei julge sealsed loomakesed enam kindlasti mitte loota. Kui siis vast mõni eile sündinud – ka selliseid on siin.

Nii valus on, nii valus. Lehmad on sellest farmist kõik uude ja moodsasse kohta ära kolinud – seega piimajõed siin enam ei voola. Vaid piimapulbrist püüab noorkarjatalitaja loomakesi sööta. Mitte keegi ei vaja neid hingelisi, mitte keegi. Ja neid, õnnetuid on siin rohkem kui mõnes varjupaigas.

Mina ei ole enesele ainsatki kiisukest koju saanud lubada, sest tean, et looma kasvatamine on rõõmu kõrval eelkõige kohustus. Ja seega ka vaev. Kui võimalusi pole, siis ei tohi looma enesele võtta. Looma lootusi ei tohi petta, sest siis oled petnud Elu ennast. Kui kiisud nii arutult end ei klooniks, siis võiksin karma võlga parandada ja neile siia kuni surmani süüa tuua. Aga ... nad paljunevad ning nad paljunevad meeleheitlikult.

Elul on täiesti süüdimatu jõud – ei ole temal arukust oma arvukust piirata. Vastupidi, mida kehvemad on tingimused ja suurem on eluteadvuse alateadlik hirm ning teadmatus tulevaste eluvõimalikkuste kohta, seda suurem on armastuse jõud ennast väljendada. Niimoodi töötab Elu!

Elu ei saa hävitada, teda on võimalik vaid hea tahte juures keerata paremuse poole, seisatada aga – mitte iialgi! See parem suund, see on ... hoolitsus igaühe eest, kes on juba siia ilma sündinud. Kui koduloomake on hoolitsetud, siis ei saagi ta arutult sigida, siis mõtleb inimene tema eest, millised järglased on soovitud ja millised ei ole.

Anna meile andeks, Elu, et me veel ei oska ega suuda Sinu kehtestatud reegleid mõista ja nendega koostöös toimida.



Jaga: