Millegipärast on mul hästi mällu sööbinud üks hetk, Esimene tõeline tõetajumishetk minu elus. See võis olla umbes 1985. aastal Igal juhul varsti pärast seda, kui ma väljaõpetatud noore loomatohtrina nõukogude põllumajandust edendama olin siirdunud.

Kõik oli hästi ja pareminigi veel. Elu oli nagu lill. Parajasti oli tegu mingi tähtpäeva ja vägeva kolhoosipeoga, Lauad olid rikkalikult kaetud, viina ja veinigi ohtralt laual, muusika mängis lustiliselt ja inimesed olid eufoorilised. Mina pidin selle pillerkaari juurest siirduma oma südamelähedase, (et mitte öelda s... se) ameti juurde.

Seal, farmis oli reaalsus. Nagu ka farmi ümber. Nagu kõigil kolhoosipõldudel, ladudes, kontoris, küttejaamas ja masinapargis. Seal oli viletsus ja häda.  Probleem ajas probleemi taga. Kohta, kusoleks olnud kõik päris hästi või enam-vähemgi ja mille olemust tulnuks pühitseda apokalüptilise peoga, seda polnudki. Nii said minu südames äkki kokkupõrkelise jõu inimpimedusrõõm ja nähtav, reaalne valu.

Ja sellel hetkel, - mäletan, ma olin teel just läbi pargi koju, sõnastasin ma oma taipamise: "See ei saa niimoodi lõputult kesta, lihtsalt ei saa. See lõpeb üsna varsti, sest peab lõppema. See lõpeb ilma, et keegi seda tahaks või ootakski."

Ja ma mäletan, kuidas äkki mind nagu suur hirm halvas. Ehkki väljas (ja südames) oli lootusrikas kevad, ei suutnud mu teadvus enam mitte kuidagi prognoosida, kuidas saab selline ühiselukorraldus lõppeda ja mis saab alata pärast tundmatut lõppu. Et mul kodus oli siis kasvamas väike pojake, oli see hirm nii hirmus, et ... ainult teadmine looduse loogilisest kulgemistarkusest, näiteks kevade väljakasvamislootusest suvesse andis mulle tasapisi tagasi tegutsemisvõime.

Aga see hetk - teadmine, et nii (lootusetu) just kõik on, kas see mulle meeldib või ei, sööbis mu südamesse igavese alateadliku hirmuna.

Ja eile tundsin ma sellist teadmist ning hirmuvalutorget taas. Täpselt samasse kohta, oma olemuse tuuma. Ma seisin poes, kapitalismi hobuseunenäolikult rikkaliku kaubaleti ääres, silmitsi kassitoidu plekkpurkidega. Sellistega, kuhu mahub ühe kiisukese päevaports või veelgi vähem, ja ma tundsin äsja Keemia õhtuõpiku (J. Liiv 2018 ) läbilugenud inimesena selgelt, kuidas viimnegi lootuskiir inimkonna talutavate tulevikuväljavaadete suhtes minu teadvuse musta auku kokku jooksis.

Sellest august ei võrsu mõistmine, seal elab hirm ja teadmine: "Niimoodi ressursse raisates edasi ei saa. Lihtsalt ei saa, kas me tahame või ei. See ülepakkumine ongi meie lõpp. See paistab meile heaoluna, kuid ei ole seda mitte. See on valelootus, tuli ööputukate silmades. "

Näis, millele mind halvav lootusetus siis seekord toetuma saab hakata, et peegelduda tagasi lootuskiirena? Kas leidub veel kodupõldude kuldseid õlekõrsi? Kas leidub veel tuult ja tolmlejaid. Ja kõige selle ilu armastajaid?

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta