Aegajalt, tõttöelda isegi ebamugavalt tihti, tabab mind ... totaalne, hirmutav väsimus. See on korraga nii vaimne kui füüsiline energiakriis, õudne jõuetusekogemus, ebameeldiv tühiktunne, millist ei suuda kuidagi taluda. Ma ei taha ega suuda siis mitte midagi teha.

Võiks arvata, et ma olen haige. Aga see ei ole õige vastus. Hetkedel, kui pean midagi tegema, kui kerkib üles kohustus midagi suuta, saan hakkama peaaegu probleemideta. Funktsioneerin siis lausa rõõmuga. Tööd tehes olen lausa õnnelik.

Milles siis point on? Ehk selles, on kadunud kuhugi ära isiklik tahe, - tahe midagi saada ja saavutada. Siis, kui teised minult midagi tahavad ja ootavad, saan meeleldi neile vastu tulla. Kriis tekib hetkedel, mil ma ei taju, et mind kellelegi vaja oleks.

Mul puudub jõud, kui eksistents on enda tunnetust mööda ... mõttetuks muutunud, seega ka ilma armastuseta. Elik, - mul puudub jõud armastada, kui mu armastust keegi ei näi vajavat.

Vajan armastamise jaoks teadmist, et see armastus on oodatud ja vastuvõetud. Teiste inimeste ootused minu suhtes annavad tegutsemistahte ja innustavad mind. Üksi võin küll mediteerida, kuid tegutsemiseks peab olema eesmärk. Ja see eesmärk peab asuma minust väljaspool.

Inimesele annab eesmärgi ühiskonna evolutsiooniline vajadus. Milline on meie evolutsiooniline vajadus, kes seda küll aimata oskaks?

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta