Tallinna kesklinna külje all, eelmise sajandi algul tööliselamuks ehitatud majas toimetab kolmeliikmeline Vaikrete pere, kelle kodu on mineviku suhtes aus ja mõjub praeguse kõike-saab-poest-mõttelaadi taustal eetilise ning isikupärasena.

Kui Erki (36) ja Britta (25) ühise kodu loomise plaaniga panka laenu taotlema läksid, silmitses pangaametnik mõnda aega nõutult nende palganumbreid ja lausus siis: «Kaks kaitseväelast ühte perekonda on ilmselgelt liig. Kui tahate laenu saada, peab üks hobist loobuma ja hakkama raha teenima.»

Ülla eesmärgi nimel otsustaski 1990ndatest alates riigikaitsega seotud sõjaväelane Erki hakata tsiviilisikuks. Mereväes töötanud Britta võttis lapsepuhkuse, sest sündima hakkas pisike Mikk (1,7).

Paar ostis Pelgulinna puumajja korteri, kiskus seintelt maha kipsplaadid ja asus taastama algupärast, et luua endale Päris Oma Kodu.

Hiiglasuure kukru asemel ohtralt huvitavaid ideid

Raha pole noorel perel kunagi üleliia olnud, aga selle vähesuse tõttu pole ükski suurejooneline plaan ka täide viimata jäänud, sest Erki ja Britta teavad, et elus on kõik võimalik, kui eesmärgid on ausad ja eetilised. Head ja õiged asjad on nende juurde ise tee leidnud – ehitusprügi hunnikutest, sõprade juurest ja kirbuturult. Britta ja Erki kodu ongi inspireeritud armastusest vanade hingega asjade ja teineteise vastu. «Kui poleks Brittat, elaksin endiselt kasarmus raudnari alumise korra peal,» usub Erki.

Kuna paaril on sarnane maitse, pole kodu koos kujundamine suuri lahkhelisid tekitanud. «Ainus objekt, mis lahkarvamusi põhjustas, oli korsten. Britta tahtis, et see oleks krohvitud, mina, et naturaalsed vanad kivid kui ka omadustelt tsementkrohvist parem.

«Tonn lubiliiva maksab 800 krooni. Kodus on kulunud 700 kilo lubikrohvi. Seega on krohvimistöödele kulunud kõigest 600 krooni,» arvutab Erki ja jätkab, et tsementkrohvi võib küll olla lubikrohvist kergem seina panna, sest see haakub paremini, kuid ei loo kaugeltki sama head elukeskkonda.

Seinakatteks õlu ja kali

Kodu seinu katab pintsliga peale kantud õlle- ja kaljavärv, mida on lihtne uuendada. Elutuppa kulus umbes kaks liitrit kalja ja magamistuppa kuni kaheksa pudelit õlut. «Meile meeldib sügav lasuursus – see, et värv kumab läbi ja muudab seina kolmemõõtmeliseks, kuna ta ei kata seda ühtlase kihina,» põhjendavad noored oma värvivalikut.

Algselt oli perel kindel plaan kodu puitpinnad õlitada, kuid lapse tolmuallergia tõttu tuli eelistada lakki. Kalli laki asemel aga valis Erki lakilaadse niiskustõkke Aquastop, mille lahustas üks ühele veega. See annab suurtel pindadel Erki sõnul lakiga samaväärse tulemuse, kuid on kaks-kolm korda odavam ja keemiliselt koostiselt sama mis vesialuseline mürgivaba lakk.

Kuna karkassimaterjalid olid pärit erinevatest kohtadest ja igaüks ise värvi, tuli ühtlase ilme saavutamiseks juhinduda kõige tumedamast palgist ning segada iga palgi jaoks eri tooni lakk. «Ma ei ole tõsiusklik ökofriik, kes lihtsalt mingi idee nimel teeb elu endal ebamugavaks. Kaasaegseid hüvesid on mõistlik kasutada, aga ainult mõistlikkuse piires,» võtab Erki oma pere elu- ja ehitusfilosoofia kokku.

Õllevärvi retsept!

• 9 osa tumedat õlut või naturaalset kalja

• 1 osa värvimulda

Tume õlu segatakse värvimullaga. Õlu viib värvimulla krohvi struktuuri ning õlles leiduv suhkur konserveerib värvi ära. Kalja on õllest lihtsam värvimullaga segada, sest ei teki vahtu, kaljas on ka rohkem suhkrut, mistõttu saab värv valmis kiiremini ja veidi odavamaltki.

NB! Õllevärvi saab kasutada vaid poorsete ja hingavate krohvide, nagu lubi- ja savikrohvi peal.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta