Kes suudab maailmas ringi reisida nii, et kogu tema perekonna prügi on kaasas? Prantsusmaalt pärit Bea Johnson, kelle elu viis Californiasse, suudab. Nimelt tekib tema neljaliikmelisel perel prügi nii vähe, et terve aasta kogus mahub käekotti ära. Tegelikult mahub see isegi tavalisse moosipurki ära. Bea pere on prügivaba elu elanud üle kümne aasta ja tema raamatut Zero Waste Home on tõlgitud enam kui 20 keelde. Hiljuti väisas Bea Eestit ja Feministeeriumil oli võimalus temaga pikemalt vestelda ning tema prügi lähemalt uurida. Rääkisime, mis on zero waste ehk jäätmevaba elu, miks see üldse olemise nii palju lihtsamaks ja meeldivamaks teeb, kuidas seda on võimalik viljeleda igas maailma paigas ning kuidas naised võiks vabastada ilu- ja moetööstuse survest.

Millest tekkis Sinu huvi zero waste’i ehk jäätmevaba elu vastu?

Aastal 2006 otsustasime oma perega kolida linnale lähemale, et söögikohad, koolid ja poed oleksid jalgsikäigu või rattasõidu kaugusel. Enne kui selle õige maja leidsime, üürisime aastaks korteri ja kolisime sinna ainult koos kõige hädavajalikumate asjadega. Selle aasta jooksul tabas meid justkui ilmutus. Avastasime, et kui elad vähesega, on sul rohkem aega oluliste asjade jaoks. Rohkem aega sõprade ja piknike jaoks. Kui lõpuks leidsime maja, mis meile meeldis, tõime kõik oma asjad hoiupaigast ära ja avastasime, et 80% neist olid sellised, et me polnud terve aasta jooksul neist kordagi puudust tundnud. Selle aasta jooksul oli meil ka aega lugeda raamatuid ja vaadata keskkonnateemalisi dokfilme. Lapsevanematena tegi meid tõeliselt kurvaks mõte, millist tulevikku me oma laste jaoks loomas olime. See motiveeris meid keskkonnasõbralikumat elu elama. Kõigepealt vaatasime otsa oma energia- ja veetarbimisele. Siis hakkasin prügi lähemalt uurima.

Otsides viise, kuidas prügi mitte tekitada, leidsin termini zero waste. Tol ajal kasutati seda tootmisprotsesside või jäätmekäitluse kirjeldamiseks. Kui sõna nägin, mõtlesin, et seda peaksime kodus tegema. Kui null pole eesmärk, siis mis see eesmärk üldse on? Kas keskmine prügikogus? Null-eesmärk paneb meid rohkem pingutama. Pidin katsetama igasuguseid asju, sest polnud olemas juhiseid, raamatuid või blogisid, kuidas kodus prügi mitte tekitada. Aga lõpuks leidsime need lahendused, mis töötavad meie jaoks ja mida ma nägin, et suudame ka pikka aega järgida. See tähendab ülejäänud elu. Ja see oli see hetk, kui zero waste sai meie elustiiliks.

Kas pead ennast tarbimisvastaseks?

Ei, mulle ei meeldi sõnad nagu anti- või vastane. Minu jaoks on need liiga tugevad, sest ma ei ole … ma ei tea kuidas seda seletada. Ma ei ole vihane inimene. Prügivaba elu on tõsiselt meie elatustaset parandanud. Me võisime seda alustada keskkonnakaalutlustel, kuid oleme selle juurde nii pikalt pidama jäänud, sest avastasime, et see tegi meie elu paremaks. Suured tervisehüved, tohutu rahaline kokkuhoid ja kõige parem asi – lihtsam elu. Mis on üldse tarbimisvastasus? Siin maakera peal elades, ellujäämiseks, pead ikka midagi tarbima. Võiks üldse vaielda, kas keegi saab päriselt olla tarbimisvastane.

Meie tarbimine on lihtsalt muutunud. Me ei kuluta enam raha asjadele, vaid elamustele. Me tarbime teistmoodi. Kui tulime Eestisse, siis me ei ostnud suveniire, aga tegime teletorni servakõndi, käisime Soomaal kanuuga sõitmas, jalutasime vanalinnas ringi ja istusime kohvikus. Need on elamused, mida hea meelega tagasi kaasa võtame. Muidugi me tarbime. Teenime raha, aga kulutame seda teistmoodi.

Probleem on vist selles, kui tarbimisest saab iga probleemi lahendus. Ka selliste probleemide, millel pole mingit pistmist ostlemisega. Näiteks kui inimene tahab, et teda armastatakse või väärtustatakse või et ta kuuluks kuhugi, ning ta näeb sõnumit, et selle saavutamiseks peaks ta minema uued kingad ostma.

Eks tarbimisühiskonna lõid tootjad, kes palkasid võimsad turundajad, kes omakorda tekitasid väljamõeldud vajadused. Näiteks lubasid rahalist ja ajalist kokkuhoidu oravarattas rabelevatele inimestele. Kui viljeled jäätmevaba elustiili, saad päris ruttu aru, et sind on haneks tõmmatud ja et kõik sellised lubadused on võltsid. Võtame majapidamispaberi näite. Reklaamid väidavad meile, et majapidamispaber säästab aega. Aga selleks, et seda osta, pead minema poodi. See võtab palju ruumi, võibolla pead autoga minema. Siis pead selle oma majja saama, meie puhul tähendab see 36 trepiastet. Siis pead seda kodus kuskil hoiustama. Siis pead eraldama plastümbrise paberist ja viima jäätmed õigesse konteinerisse. Ja lõpuks pead poodi tagasi minema ja uut ostma. Kuidas see üldse aega ja raha kokku hoiab? Vastupidi ju! See on lihtsalt näide ühe toote kohta, mida meie majapidamises enam ei näe.

Mainisid turundamist ja siin tuleb sooline mõõde sisse. Naiste välimusele on väga suured ootused. Saame palju sõnumeid, millised peaksime välja nägema, milliseid riideid kandma, mis on moes. Olen lugenud, et ilu- ja moetööstus on see valdkond, kus naiste ökoloogiline jalajälg on suurem kui meestel, kuigi üldiselt on olukord vastupidine. Kuidas me naised sellest survest vabastada saaksime?

See on lihtne. Piira oma kokkupuudet meediaga. Kohe, kui me reklaamist keeldusime, kataloogidest ja kaabeltelevisioonist ära ütlesime, tundsime, et oleme rahul sellega, mis meil on ja kes me oleme. Naisena ei tundnud ma enam survet, et mul peaks olema üks või teine asi, et minu huuled peaksid täidlased või näonahk pingul olema. Korraga tundsin rahu.

Aga teised meediakanalid, näiteks sotsiaalmeedia, poeb ikka sisse

Mina piirasin ka seda. Ma tegelikult ei vaata sotsiaalmeediat. See on naljakas, sest olen seal, aga ma ei toida ennast sellest. Nii et ma postitan sotsiaalmeediasse, aga ma ei vaata seda ise. See on olnud viis, kuidas olen oma elu lihtsamaks teinud. Sotsiaalmeedia on suurepärane vahend zero waste’i liikumise arendamiseks, selle elustiili näitamiseks ja valearusaamade purustamiseks. Inimesed kipuvad arvama, et selleks, et niimoodi elada, pead olema hipi või elama metsas ja nad arvavad, et see maksab rohkem ja võtab rohkem aega. Sotsiaalmeedia on mul lubanud oma sõnumit edastada ja valearusaamu ümber lükata. Enne seda ei olnud zero waste mingi elustiil. Selle kaudu, et näitame, millised me oleme ja kuidas me seda kodus praktiseerime, oleme inspireerinud tuhandeid inimesi. Ma tean, et sotsiaalmeedia võib olla nagu telekavaatamine või reklaami lugemine. Tänapäeval on nii palju reklaami sotsiaalmeediasse sisse imbunud, blogijatele makstakse toodete tutvustamise eest ja muud taolist, nii et see ei erine kuidagi telekavaatamisest. Minu arvates paneb sotsiaalmeedia sind lihtsalt ennast halvasti tundma sellepärast, milline sa oled. Sest alati on seal olemas keegi, kes on sinust parem, näeb parem välja või kellel on rohkem jälgijaid. Sellega võid sattuda samasse võidujooksu nagu tooteid tarbides. Kui tahad oma elu lihtsustada, on väga oluline mitte ainult piirata oma kokkupuudet reklaamiga, vaid ka vaadata palju aega sotsiaalmeedia peale kulutad.

Ma ei kommenteeri ja ma ei loe kommentaare, mis mulle tulevad. Õppisin varakult, et ükskõik, mida ma ka ei tee, alati on neid, kellele see ei meeldi. Negatiivseid kommentaare tuleb alati. Probleem on selles, et kui neid lugeda, sest isegi, kui sulle on tulnud tuhat positiivset kommentaari, siis see, mis sind mõjutab ja su päeva ära rikub, on see üks negatiivne.

Räägid palju elu lihtsustamisest. Kas see oli Sinu jaoks hüppelaud prügivabasse ellu?

Jah. Meil algas kõik elu lihtsustamisega ja see viis meid prügivaba elu juurde. Siiamaani on see meie elustiili kõige suurem pluss. Selleks, et vähendada või ära kaotada kodust prügi, jälgime viite reeglit. Inglise keeles on need viis R-i: refuse, reduce, reuse, recycle, rot. Esiteks loobume asjadest, mida me ei vaja. Teiseks vähendame asju, mida me tegelikult vajame. Kolmandaks kasutame asju korduvalt nii, et vahetame kõik ühekordsed asjad korduskasutatavate asjade vastu välja ning kui midagi ostma peame, valime samuti teise ringi asjad. Neljandaks suuname asjad ümbertöötlusesse. Sinna lähevad ainult asjad, millest me ei saa loobuda, mille tarbimist ei saa vähendada või mida ei saa korduvalt kasutada. Ja viiendaks me komposteerime ülejäänu.

Esimesed kolm reeglit on sellised, mis üldse takistavad asjade majapidamisse sattumist. Ja esimesed kaks – loobumine ja vähendamine – tähendavad lihtsama elu omaksvõtmist. Esimesega peatad selle, et asjad üldse su majapidamisse jõuaksid. Aga teisega lased lahti asjadest, mida tegelikult ei vaja või mida ei kasuta oma kodus. Nii võimaldad teistel neid kasutada ja hoiad elus taaskasutusturgu, mis on jäätmevaba elu jaoks väga oluline. Minu jaoks on see selle elustiili kõige olulisem väärtus. Tänu lihtsusele oleme saanud imelisi kogemusi asjade asemel. Oleme saanud elu, mis põhineb olemisel, mitte omamisel. Ja vähem omamine ei ole tähendanud vähem valikuid. Loomulikult peaks kõigil olema katus peakohal, mõned riideesemed ja mööblitükid, aga rohkem mugavuseks vaja ei ole. Kui mugavuspiir ületada, muutuvad asjad koormaks. Nii et oma kodus oleme vähendanud asjade hulka ja nüüd koosneb mu garderoob viieteistkümnest esemest …

Viieteistkümnest? Nagu üks ja viis?

Jah, see on minuga siin kaasas. Ja see on suurepärane. Sest kui ma reisin, ei pea ma endalt küsima, mida kaasa võtta. Pakin lihtsalt kõik kaasa. See ei tähenda, et mul on vähem valikuvõimalusi. Olen valinud riideesemed, mis on multifunktsionaalsed. Minu viieteistkümnest riideesemest saab kokku kombineerida rohkem kui 50 riietust. Iga meie pereliikme garderoob mahub käsipagasisse. Nii et kui lähme puhkusele, ükskõik kas nädalavahetuseks, nädalaks või kuuks, paneme lihtsalt kõik oma riided käsipagasisse ja võtame kaasa.

Viisteist asja! Ja mina arvasin, et mul on vähe.

See moodustab tuumiku. Mul on kaks kleiti, kaks seelikut, kaks paari pükse, ühed joogapüksid ja kaheksa toppi. See on minu kapselgarderoob (garderoob, mis koosneb vähestest hoolikalt valitud esemetest, mida saab omavahel kombineerida, toim). Lisaks on mul kolm jakki, viis paari kingi, kaks paari sokke, seitse paari aluspükse ja üks rinnahoidja. Minu garderoob lubab mul minna Islandilt Malaisiasse. Valin esemeid väga hoolikalt.

Kas need on teise ringi riided?

Jah, loomulikult. Kolmas reegel on korduskasutamine ja see tähendab teise ringi asjade ostmist. Näiteks need saapad, mis mul jalas on, ostsin viie dollari eest (näitab väga stiilseid saapaid). Kui on mingid asjad, mis on väga spetsiifilsed ja ma ei leia neid taaskasutuspoodidest, otsin teisi viise, kuidas teise ringi asju leida. Näiteks käin täikadel. Riiete puhul kasutan Ebay second hand‘i valikut ja palun müüjal eseme pappi pakendada.

Kas Sul ei teki sisemist soovi saada oma asjadest see järgmine, parem versioon? Kuidas oma ihasid ohjeldad?

Ei, sest ma ei vaata reklaame. Loomulikult tüdinen mõnikord mõnest asjast. Olen ajaga õppinud ka, näiteks ei osta ma enam tugevaid värve ja mustreid, sest tüdinen nendest kiiremini.

Eestis on enamik nullkuluhuvilisi naised. Näiteks Facebookis on mõned grupid, kus arutatakse jäätmevaba elu võimalusi ja jagatakse soovitusi, vihjeid, nippe ja muud, ning enamik liikmetest on naised. Miks see nii on?

Olen märganud kahte asja. Esiteks, et see huvitab naisi rohkem kui mehi. Ja teiseks, et see huvitab peamiselt inimesi vanusevahemikus 25-44. Ma arvan, et see on sellepärast, et selles vanuses inimesed saavad iseseisvaks. Võibolla loovad ka perekonna ja neid huvitab, milline maailm nende lapsi ees ootab. Naised peavad žongleerima laste, majapidamise, toiduostmise ja koristamisega ning see on tohutult väsitav. Nii et nad otsivad viise, kuidas elu lihtsamaks teha. Zero waste aitab neil seda teha. Tavaliselt, kui ma esimest korda mõnes riigis esinen, on naisi publiku seas 80–90%. Hiljem aga meeste osakaal kasvab. Kui ma nüüd esinen Prantsusmaal, kus see teema on populaarseks muutunud, on naisi ja mehi umbes pooleks. Ainus koht, kus mehi on publikus rohkem olnud, oli Albaania. Ma ei teagi miks.

Kuidas USAs lood on?

Seal läheb see teema üliaeglaselt. Euroopaga võrreldes on areng väga kaugel maas. Ka seal on peamised huvilised naised.

Käisin hiljuti üle pika aja USAs ja olin päris šokeeritud, kui palju ühekordseid asju seal kasutatakse. Mulle meeldib reisides kohvikust kohvikusse kulgeda, aga isegi Brooklynis oli mul probleeme selliste kohtade leidmisega, kus oleksin saanud maha istuda. Kohvikud olid disainitud kohvi kaasahaaramiseks – loomulikult ühekordses kohvitopsis – ja mõeldud selleks, et jooksed kohe edasi. Isegi kui leidsin koha, kus istuda, pakuti kohvi ühekordses topsis.

Aitäh! Ja tänan sellepärast, et iga kord kui räägin jäätmevabast elust väljapool USAd, öeldakse mulle, et sa saad seda teha, sest elad USAs. Aga ma elan juhuslikult USA per capita kõige raiskavamas piirkonnas, nii et ilmselt elan kõige raiskavamas kohas tervel planeedil. Ameeriklased ütlevad mulle, et sul on lihtne, sest elad Californias. Californialased ütlevad, et saad niimoodi teha, sest elad San Franciscos. San Franciscolased ütlevad, et sul on see võimalik, sest oled prantslane. Mulle on öeldud, et saad osta taaskasutatud riideid, sest oled kõhn. On isegi öeldud: “Sina saad seda teha, sest teil on neljaliikmeline perekond ja mina ei saa, sest elan üksi”. Kõik leiavad põhjuse, miks mina saan teha, ja nemad ei saa. Aga kui meie saame seda teha kohas, kus raisatakse maailmas kõige rohkem, siis igaüks saab.

New Yorgis on muidugi raske inimesi üllatada. Kui läksin kuhugi oma nõuga või keeldusin plastist, siis keegi ei pannud pahaks. Siin Eestis olen mõnikord pidanud selgitama. Aga see ühekordsetest toodetest koosnev prügihulk, mis seal märtsituulega ringi lendas ja maas vedeles, oli üle mõistuse.

Prügi on üldse üle maailma väga erinev teema. Näiteks USAs või Euroopas on põhiküsimus on see, kuidas inimeste loodud prügihulgaga toime tulla. Aga näiteks mõnes Aafrika või Aasia kohas on küsimus, kuidas seda väikest kogust üldse kokku korjata. Inimesed seal tarbivad palju vähem kui meie, kuid sageli ei ole organiseeritud jäätmekäitlust. Hanois, Vietnamis võid igasuguse ringluse ära unustada, seal ei ole isegi prügikaste. Nii satub kõik tänavatele või põldudele. Zero waste on nende piirkondade jaoks ka huvitav, sest USA-l on selline jõukuse ja heaolu kuvand ning arenevad riigid vaatavad selles suunas. Inimesed loodavad, et saavad rikkamaks, saavad tarbida rohkem, lubada endale suuremat autot, uhkemat maja ja viimast Apple Watchi. Jah, kõigil on baasvajadused. Aga kui sellest üle lähed, kaugened ka oma unistustest – ja seda raha raisates. Need viis põhimõtet ehk viis R-i on kasutatavad igal pool maailmas. Igal pool saad öelda ei, saad lasta nendel asjadel minna, mida sa enam ei vaja ja need oma naabritele või kogukonnale kättesaadavaks teha. Igal pool maailmas saad asendada ühekordsed asjad korduskasutatavatega. Viimased on ka tavaliselt majapidamises juba olemas. Ja igale asjale on korduskasutatavad alternatiivid olemas, isegi kondoomidele.

Tõesti, kondoomidele?

Jah, need on tehtud hästi pehmest silikoonist. Need ei ole nii venivad, kui latekskondoomid, aga need on väga mõnusad, peaaegu nagu sekslelud.

Ja siis pesed ja kasutad uuesti?

Täpselt. Ja igal pool maailmas saad asju ringlusesse suunata. Hanois koguvad taaskasutuseks jäätmeid eraisikud. Linn sellega üldse ei tegele, aga on inimesi, kes elatavad ennast materjalide ringlusesse saatmisega. Ja viimaseks, komposteerimise süsteem sõltub sellest, kus elad ja kui suur su pere on, kuid see on ka võimalik igal pool.

Kuidas skeptilisi perekonnaliikmeid veenda?

Oma abikaasale pidin tõestama, et see hoiab raha kokku. Muidu ta poleks sellega kaasa tulnud. Võrdlesime oma kulusid enne ja pärast ja ta nägi, et säästsime umbes 40% oma varasematest kuludest. Pärast seda pole ta kunagi seda valikut küsimuse alla seadnud. Nüüd on tema see, kes ostab meie pakendivabu toiduained, ja mina valmistan toidu.

Aga lapsed?

Lastel on väga lihtsad vajadused. Need on vanemad, kes tarbivad ja neil on valik, kas mitte osta või kuidas osta, näiteks, kas osta toitu lahtiselt, pakendivabalt või osta taaskasutatud asju. Kuna meie peres langetasin neid otsuseid mina, siis ei pannud lapsed seda pikka aega üldse tähele.

Ma ei oska ennustada tulevikku. Ma ei tea, kas minu lapsed jätkavad seda elustiili, kui nad iseseisvaks saavad. Ma eeldan nendelt teatud vastuseisu, see on osa iseseisvumisest. Minu vanem poeg läheb sügisel ülikooli ja ma eeldan, et ta ostab igasuguseid pakendatud asju, mida mina talle ei ostnud. Aga ma tean, et olen talle edasi andnud kõik oskused, kuidas jäätmevabalt elada, kui ta seda peaks soovima.

Mis minu lapsi teistsuguseks teeb, ei ole mitte jäätmete hulk, mida me genereerime, vaid see, et teeme palju lahedaid asju. Oleme proovinud jääronimist, bungy jump’i, langevarjusporti. (Võtab kotist välja väikese klaaspurgi).

Kas see ongi teie prügi?

Jah, see on meie pere prügi aastal 2017. Lapsi ei huvita see purgitäis, nende arvates on see normaalne.

Kui palju ringlusse saadetavat prügi teil tekib?

Siin purgis on need asjad, millest me ei saanud loobuda, mida vähendada, taaskasutada, ringlusesse lasta või komposteerida. Nii et siin ei ole midagi, mida saaks uuele ringile saata. Aga nädalas toodame umbes nii palju taaskasutatavat prügi (näitab umbes väikest poekoti suurust). Sinna lähevad paberilehed mis tulevad laste koolist ja mille teise poole oleme ise ära kasutanud. Minu abikaasa kasutab silmaläätsevedelikku ja selle pakend on ilmselt kõige sagedasem plasttoode meie majapidamises. Kui midagi Ebayst ostan, siis pappkarp oleks seal.

Kuidas ennast motiveerida, kui näed teisi raiskamas?

Kui selle elustiili peale üle lähed, näed alguses prügi igal pool. Esimest korda, kui oma korduskasutatava termostopsi Starbucksi võtsin, sain pahaseks teiste klientide peale. Miks nad ei teinud nagu mina? (Naerab.) Siis mõtlesin, et mis ütleja mina siin üldse olen? Mitte väga ammu olin ise üks neist. Ja ma olen teinud rahu teiste inimestega. Iga kord, kui lähen toidupoodi oma kottide ja purkidega, iga kord kui võtan oma topsi kohvikusse kaasa, on mul võimalus teisi inspireerida. Ja selle liikumise teke annab mulle palju lootust. Nii et ma ei ole kuri.

Ma näen ka palju loovrõõmu selles. Mingi vajaduse rahuldamine ilma, et peaksin selleks poodi minema, pakub rõõmu.

Jah, sellest saab nagu väike mäng. See on nagu mingi life hack, nipp eluks. Jõulude ajal käin alati ringi, lai naeratus näol. Kõik on stressis ja vihased, tänavad on umbes ja kaubanduskeskused täis inimesi. Keegi nendes keskustes ei näe õnnelik välja ja ometi peaks see rõõmus aeg olema. Aga mina olen rõõmus, sest ma ei osale selles hulluses. Kui sellest saab mäng, muutud loovamaks.

Kas oled tuleviku suhtes optimistlik?

Jah, sest kui oled osa lahendusest, näed, kui paljud inimesed on sellest huvitatud ja terve liikumine tekkimas, saad aru, et muudatused lähevad õiges suunas. Jah, teed asju vastupidi ja ujud vastuvoolu. Aga see liikumine on tõesti väga kiiresti kasvamas. Pakendivabad poed tekivad üle maailma. Suured ettevõtted märkavad seda. Nende huvides on sellega kohaneda, sest zero waste ei kao kuskile, see ei ole trend, see on vältimatu. Nii et olen rääkinud IKEA, Amazoni, Starbucksiga. Olen kaks korda käinud ÜROs, Euroopa Parlamendis, Euroopa Komisjonis. See annab mulle palju lootust. Unistan tulevikust, kus zero waste on meie elatustaset parandanud ja kus oleme enda jaoks avastanud olemise, mitte omamise. See lahendaks paljud meie mured.

Kas need suurettevõtted ei karda, et ohustad nende ärimudelit?

Nad ei saa seda liikumist takistada, nii et nende huvides on sellega kohaneda.

Milline on Sinu arvates üksikisiku vastutus käituda õigesti ja milline on valitsuste vastutus vähendada jäätmeteket seaduste ja regulatsioonide kaudu? Näiteks keelates teatud tooteid või sundides ärisid õiges suunas?

Paljud inimesed ei taha muutuda, sest nad arvavad, et muutused on tootjate ja poliitikute või omavalitsuste kätes. Ma ei ole sellega absoluutselt nõus. Ma tõesti arvan, et see on tarbijate kätes. Iga kord, kui me midagi ostame, on meil võimalus toetada jätkusuutlikke lahendusi või vastupidi. Tootja toodab ainult seda, mida meie ostame. Mida rohkem me midagi ostame, seda rohkem seda toodetakse. Nii et iga kord, kui ostame midagi pakendatult, anname teada, et me armastame pakendeid. Kui ostame pakendivabalt, siis investeerime teistsugusesse maailma. Sama tarbija valib ka poliitikuid. Loomulikult on vaja regulatsioone ja poliitilisi lahendusi, et jäätmevaba elu kättesaadavamaks teha, näiteks lihtsustades korterites elavatele inimestele komposteerimist. Peame koos töötama, kõik kolm osapoolt, sest üksi ei saa me sellega hakkama. Aga ma tahan, et tarbijad teaksid, et muudatused on nende kätes.

Muide, on veel üks aspekt, mis on seotud naistega. Tekkinud on hästi palju blogisid, mis seostavad jäätmevaba elu kõigega, mis on isetehtud. Aga kui sul on täisajaga töötavad emad, siis neil ei ole aega kõike ise nullist teha. See ajab mind tõesti hulluks, sest need blogijad lükkavad tervet kogukonda meist eemale. Mina teen ise tegelikult väga vähe asju. Teen oma ripsmetušši ja lainerit ja see ongi kõik. Kõige muu jaoks oleme kasutusele võtnud looduslikud, lihtsad alternatiivid. On näiteks blogijaid, kes pakuvad retsepte, kuidas ise teha vahendeid aknapesuks, roostevaba terase puhastamiseks, WC-poti küürimiseks. Aga miks keegi peaks üldse neid retsepte kasutama, kui kõik saab puhtaks tavalise äädikaga? Kui saad kasutada ühte lihtsat ja loodusliku asja, siis lihtsalt tee seda. Nägin, kuidas üks naine näitas sotsiaalmeedias, kuidas ta tegi oma hambapastat üheksast koostisosast, mis kõik tulid oma pakendites. Sellel pole lihtsalt mingit mõtet! Siis on juba parem lihtsalt osta tuubitäis hambapastat. Jäätmevaba elu saab elustiiliks siis, kui see lubab sul enda elu lihtsustada, mitte keeruliseks teha.

Olen nõus. Olen päris palju eksperimenteerinud nii köögis kui majapidamises ja lahti lasknud kõigest, mis on liiga aeganõudev, sest ei näe ennast selliseid asju tegemas pikas perspektiivis. Ilmselt minust ei saa ikkagi tofutegijat.

Täpselt. Jäätmevabast elust saab elustiil, kui võtad kasutusele lahendused, mida näed ennast tegemast ülejäänud elu. Kas teeksid tõesti ise hambapastat ülejäänud elu? Isegi kui maja on täis lapsi? Good luck! Edu võti on ikka eelkõige lihtne elu.

Eestis on meie lemmikblogi nullkulu.ee, kust leiab kodumaist inspiratsiooni ja ökofeminismi.

Intervjuu on pärit Feministeeriumi kodulehelt ja ilmub Bioneerit Kadi Viigi lahkel loal.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta