Juba kaheksandat aastat toimub Soome-Ugri Filmifestival FUFF. Selle aasta teemaks on “Mitmekesisus” ja festival toimub 11.06-13.06 Võrumaal Sänna kultuurimõisas. FUFF’i korraldab Võrumaale elama tulnud filmitegija, Ungarist pärit Edina Csüllög koos kümnete vabatahtlike abilistega.

 

Mis on Sinu käivitavaks jõuks? Miks Sa oled otsustanud pühenduda soome-ugri filmikultuuri arendamisele?

Ma viimasel ajal olengi mõelnud, et mis on see käivitav jõud, mis paneb inimesi tegutsema – see on Sul väga hästi ajastatud küsimus. Jõudsin järelduseni, et tegutsemistahe on seotud meie väärtushinnangutega.

Ma tulin tulin 16-aastasena Eestisse, minu jaoks täiesti võõrasse, tundmatusse riiki, täiesti üksi. Ma pidin kohanema, kõik oma sisemised uskumused üle vaatama ja ümber hindama, et aru saada, mis on “õige”. Sest kui see kultuur, millest Sa tuled, ütleb Sulle, et üht moodi on “õige”, ja teine kultuur ütleb Sulle, et teist moodi on “õige”, ja kui need “õigused” on omavahel vastuolus, tekib skisofreeniline olukord. Ja siis tuleb tõde otsida enda seest. Nii jõuad väga sügavate tõdedeni, milles ei saa enam kahelda. Tõeliste väärtusteni.

Mõtlen selliseid tõdesid: igal inimesel on õigus elada; igal inimesel on õigus puhtale õhule ja vabadusele; igal inimesel on õigus oma kultuurile ja keelele.

Inimesena peame aru saama, et tuleb oma emamaad ja kultuuri hoida, sest tema aitab meil elus olla. Peame iga oma tegu hoolikalt kaaluma.

Soome-ugri filmikultuur on väga väike osa sellest suurest pildist. Ma arvan, et lõpuks kõik on kõigega seotud – kui me hoiame soome-ugri kultuuri, siis võib-olla jäävad ellu ka indiaanihõimud. Kuskilt peame alustama.

Ma loodan, et see seos on kõigile ilmne. Me vajame maailma mitmekesisust! Loodan, et see jõuab inimestele kohale enne, kui loomi ja taimi enam alles ei ole, enne, kui pole enam võimalik lastele põllul rebast näidata. Me peaksime kõik juba praegu mõtlema ja tegutsema, igaüks oma moodi, nii nagu ta saab ja oskab – me ei saa Maad ekspluateerida niiviisi nagu me seda täna teeme.

Mis on selle aasta FUFF’is erilist?

FUFF on alati eriline! Ma arvan, et seekord eristuvad Tuulikki Bartosiki kontsert või uued udmurdi videokunstiteosed. Ja avafilm “Viimane liivlane” on tõeline leid! Ma tänan produtsent Margus Õunapuud, ilma temata poleks ma sellest filmist midagi teadnud. Režissöör Mikko Piela film on tehtud 90ndatel, 35 mm filmilindile on püütud dokumentaalkaadrid viimastest liivlastest. Režisöör ise ka tuleb kohale.

FUFF’i teeb eriliseks see, et võtad aja maha, oled looduses, vaatad filme, käid suitsusaunas, arutled sõpradega ja pühendud. Minu jaoks on FUFF nagu pühadeaeg – saab olla koos oma sõpradega ja ka nende uute sõpradega, keda ma hetkel veel ei tea.

Kes on Sinu jaoks soome-ugrilane?

Minu jaoks on soome-ugrilane see, kes jagab meie maailmavaadet – me ei ekspluateeri loodust ja hoiame rahulikku sidet Maailmaga, hoiame ja austame, et kõik on omavahel seotud.

Festivali teemaks on “Mitmekesisus” ja sellega peate silmas nii kultuurilist kui ka looduslikku mitmekesisust. Kuidas need omavahel seostuvad?

Me ju kõik teame, et kultuurid toimivad ainult omal territooriumil, omas looduskeskkonnas, milles nad on arenenud. Me ei saa kultuuri tõsta teise keskkonda, nt loodusest linna. Seega kui selle paiga loodus hävib, siis hääbub ka see kultuur. Eesti ja Ungari kultuurides on loodusest linnadesse liikumise protsess toimunud aeglaselt, me oleme enam-vähem ilma suurte kadudeta hakkama saanud. Aga me ei saa oodata, et põlisrahvad suudaksid superkiirusega muutuda ja samas hoida oma kultuuri, eriti praegusel globaliseeruval ajal. See pole lihtsalt võimalik. Ka Eestis kaovad traditsioonilised oskused, sõnavara jne, nii see toimub igal pool.

Sügavama vastuse sellele küsimusele saab Eesti kirjanike Hasso Krulli või Valdur Mikita teoseid lugedes. Krull tuleb ka FUFF’ile rääkima!

Mida FUFF’il peale filmide vaatamise veel teha saab?

FUFF’il leiavad kõik tegevust: laste-noorte jaoks on erinevaid töötubasid, nad saavad minna loodusmatkale, õppida filmitegemist, võru keelt, tsirkusetrikke, käsitööd ja palju muud. Täiskasvanud saavad suitsusaunas käia, arutleda loodusliku ja kultuurilise mitmekesisuse teemadel ja õppida soomeugri toidu töötoas hõimurahvaste kööginippe. Soovijad saavad aidata kaasa festivali toimimisele – ootame meie tiimi vabatahtlikke. FUFF muutub iga aastaga üha enam kogukonnafestivaliks.

Keda FUFF’ile oodatakse?

FUFF’ile ootame noori ja peresid ning soome-ugri kultuuride huvilisi ja muidugi kohalikke, kelle jaoks pole Sänna nii kaugel ja kes tahaksid ugritundega nädalavahetust kogeda.

Me oleme ühiskonnana juba üle aasta peitunud kodudes koroonaviiruse eest. Kuidas saavad festivalist osa need soome-ugri kultuuri huvilised, kes ei söanda veel turvaliste koduseinte vahelt lahkuda?

Sellel aastal toimub festival hübriidvormis, samal ajal Sännas ja veebis. Enamikku filme saab vaadata kodunt lahkumata, selleks on vaja meile kirjutada ja me jagame ligipääsu veebiprogrammile. Samuti jõuab veebi otseülekanne aruteluruumist, hiljem saab vaadata arutelude lindistusi koos tõlkega.

Stsenaristika töötuba toimub sel aastal ainult läbi zoomi ja ainult väikerahvaste esindajatele.

Sa vead ka Metsa Filmikooli. Mis see on?

Metsa Filmikooliga alustasime 2015. aastal, kui saime aru, et soome-ugri väikerahvaste omakeelseid filme, mida näidata, lihtsalt ei ole. Siis aga oleks FUFF kohe pärast esimest aastat lõppenud! Saime aru, et tuleb minna ja õpetada hõimurahvaste esindajaid, et nad saaksid filmi kaudu ennast väljendada ja endid maailmale näidata. Alguses planeerisime õpituba korraldada Udmurtias, aga paraku teatud asjaolud ei lubanud meid Venemaale. Otsustasime kutsuda osalejad Venemaalt Eestisse. Nii see esimene Metsa Filmikool juhtuski. Eestis tegime filmikooli kolm aastat, siis lõpuks pääsesime Venemaale. Esimene väike koolitus toimus Vuokiniemis Karjalas ja seal sündisid mõned karjalakeelsed lühifilmid.

Me saime innustust juurde ja sõpradeks handi korraldaja Marina Kabakovaga, kes silus meile tee Handimaale. Hantidega oleme läbi viinud juba kaks filmikooli ning mõned online koolitused. Nüüd oleme juba kaks aastat oodanud, et saaksime minna manside juurde. Seal ootavad meid 60 mansi last kes tahaksid alustada omakeelsete filmide tegemisega.

Metsa Filmikool aitab väikerahvaste omakeelset filmitegemist ja nii me püüame koolitada aktiviste, kes hoiavad elusana oma kultuuri. Filmikooli on minuga koos vedanud Anti Naulainen, Kristina Remmel ja Liis Nimik, lisaks palju toredaid toetavaid vabatahtlikke kaastegutsejaid. Igal aastal töötab FUFF’i ja Metsakooli heaks 25-30 vabatahtlikku. Suur aitäh teile kõigile!

Olid ka üks Uusvada kultuurikeskuse renoveerimiseks korraldatava kunstioksjoni käimalükkajatest. Millised plaanid teil Uusvadas on?

Kolm aastat tagasi me ostsime Uusvada külakeskuse, selleks et FUFF’il oleks kindel koht, mida  päriselt ja pidevalt arendada. Meie plaani järgi saab Uusvadast koht, kus soome-ugri filmitegijad saavad kokku tulla ning üheskoos eesti professionaalidega oma projekte ellu viia. Selline residentuuri moodi asi oleks väga võimas ja töötame selle kallal. Lisaks hakkaksime Uusvadas korraldama laste filmilaagreid ja erinevaid soomeugri kultuurilaagreid. Seal toimuvad ka kohalikke traditsioone kandvad üritused, see on ikkagi külakeskus ja seto aktivistid hoolitsevad selle eest, et kohalik kultuur püsiks.

SKUKT kunstioksjoni abil kogusime raha, et kultuurikeskust edasi ehitada. Kui meil õnnestub remont lõpuni viia, siis suurejooneline Uusvada Dada kunstifestival ootab järgimsel aastal juba külalisi. Kõik kunstnikud, kes annetasid oma töid, saavad tulla residentuuri. Kunstioksjon lõi uskumatu emotsiooni, osavõtt oli nii suur! Otsustasime, et SKUKT’iga jätkame septembris.

Kuidas Sa Ungarist Võrumaale jõudsid?

Imeväel! Vaatasin 12-aastaselt soome-ugri sugupuud ja see avaldas mulle mega muljet.
Pärast seda ei olnud enam pääsu! Sattusin 14-aastasena Soome keelelaagrisse ja seal oli ka üks eestlane... Ausalt, kõik mis peale seda juhtus, toimus kiiresti ja iseenesest, ka see, et ma kolisin maale ja hakkasin FUFF’i tegema.

Kas Sa oled leidnud Võrumaalt just seda ehedat ugrilisust, mida otsima tulid?

Ma arvan, et suurlinnast tulnuna on minu jaoks omas talus looduse keskel elamine nii suur samm, et eks ma olengi ugrilaseks muutunud. Mind hämmastab looduse vägi, ja see, et ma saan olla osa sellest. See on seotud mu lapsepõlvega Kagu-Ungaris vanaema juures – hommikul läksin metsa ja õhtul tulin tagasi. Olla looduses, see oli minu jaoks ainus viis kogeda vabadust, ja ilma selleta ma ei tahagi enam elada. Loodus on müsteerium ja olen väga rahul, et saan sellist luksust endale ja oma perele lubada.

FUFF’i kohta lisaks saab lugeda veebilehelt.

Edinaga vestles Piret Räni

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta