Eestimaa Rohelised valivad 19. veebruaril toimuval üldkogul uut juhti. Bioneer uurib keskkonnateadlaselt Marko Kaasikult, miks on ta otsustanud erakonna juhiks kandideerida. Marko Kaasik on erakonna pikaaegne aseesimees, välissuhete koordinaator ja Euroopa Rohelise Partei suurkogu delegaat.

Miks on Eestile vaja erakonda Eestimaa Rohelised? 

Eesti poliitilises spektris on konservatiivide ja neoliberaalide kõrval tühi koht. Ebalevalt oma õiget kohta otsivad sotsiaaldemokraadid täidavad seda vaid osaliselt. Näen Eestimaa Rohelisi isikuvabadusi austava ja laiendava, kompromissitult kapitalismikriitilise ja elamist, mitte tarbimist väärtustava poliitilise jõuna.

Meie eesmärk on ühiskonna ümberkorraldamine materiaalselt ja vaimselt jätkusuutlikuks. Võim on võimas vahend selleks, aga mitte ainuke. Juba Roheliste olemasolu – võimalus, et me tuleme võimule – stimuleerib kõiki poliitilisi jõude mingil määral ühiskonda jätkusuutlikumaks muutma. Mida rohkem me saavutame, seda rohkem stimuleerib.

Kuidas kirjeldaksid oma maailmavaadet?

Osad inimesed kardavad üleilmastumist ehk globaliseerumist. Globaliseerumisel on kaks teineteisele vastanduvat nägu. Üks on globaalse kapitali nägu: muuta maailma maad tooraine allikaks, inimesed tööjõuks ja kultuuriliselt ühetaolisteks tarbijateks, karistades vastupanijaid investeeringute väljaviimisega riigist. Isegi suurrahvastel on üksinda raske sellele vastu seista.

Globalismi teine, naeratav nägu on maailma kultuuride omavaheline läbikäimine, millele interneti ja kiirtranspordi ajastu annab tiivad. Metsade hävitamine on nii eesti rahva kui ka Amazonase äärsete rahvaste ühine mure.  Kliimamuutused kahjustavad kõigi kliimavöötmete rahvaste väljakujunenud elulaadi.

Ma olen too teist liiki globalist, kes usub maailma rahvaste ja kultuuride koostöösse oma identiteedi säilitamisel globaalsete ärihuvide kiuste. Ma usun ka sellesse, et maailma eri paikade kultuuridel on palju üksteisele pakkuda, mida saab üle võtta ja inimelu sisukamaks muuta. 

Globaalset kapitali, mis koondab üha rohkem rikkusi väheste kätte, tuleb ohjeldada. Euroopas ja Eestis ei ole see karjuva vaesuse küsimus, vaid ohjeldada tuleb eelkõige selleks, et avalik võim ei koonduks väheste kätte.

Demokraatia on võimas vahend kapitali mõjuvõimu piiramiseks: kõigi inimeste, sõltumata jõukusest, osalusel valminud otsustega saab rikkust ümber jagada neile, kes ei oska või ei taha ärikarussellis osaleda, kel on teistsugused, samuti ühiskonnale hädavajalikud anded. Valimised ja rahvahääletused, nii palju, kui neid toimub, on ainult väike osa demokraatiast. Demokraatlik protsess toimub (sotsiaal)meedias, mõttekodades, ametühingutes, petitsioonide kaudu ja kui valitsus kõike seda arvesse ei võta, siis ka tänaval.

Ma pean tänaval poliitika tegemist igati normaalseks, sellega on demokraatlikes ühiskondades palju tehtud ja tehakse ära mugavuse unne suikunud poliitikute äratamiseks. Demokraatia ei toimi ilma meeleavalduste ja seaduslikkuse piiri kompivate aktsioonideta, sest poliitikud reeglina ei pinguta rohkem, kui neilt nõutakse.

Keskkonnakriisi ja globaalkapitali ohjamiseks on tarvis palju tugevamaid riikidevahelisi kokkuleppeid koos kontrollimehhanismide, kontrollorganite ja sanktsioonidega üleastujatele. Maailm on inimkonnale kitsaks jäänud, selles hakkamasaamiseks on rohkem korda vaja!  Aga see maailmakord peab olema subsidiaarne, ehk maailma ja piirkondlike ühenduste tasemel tegeletakse üksnes probleemidega, mida riigid ega kohalik võim oma tasandil lahendada ei saa. Senised, totalitaarsed katsed maailmavõimu luua on seda põhimõtet rängalt ignoreerinud ja seetõttu ebaõnnestunud, millel on olnud palju raskeid tagajärgi kogu inimkonnale. Toimiva maailmakorra ligikaudseks eeskujuks võib olla esimene uusaegne riikideülene ühendus – Euroopa Liit.

Miks sa teadlasena soovid rohelist poliitikat arendada?

Roheline poliitika on minu kui keskkonna(rakendus)teadlase jaoks viis oma teadmisi ja oskusi tõhusamalt ellu rakendada, üle selle piiri, mis ühiskonnale üksnes „erapooletuid“ ekspertteadmisi pakkudes võimalik on. 

Meenutan ja ootan uuel ajaspiraali keerul tagasi taasiseseisvumisele eelnenud aegu, mil teadlaste initsiatiiv fosforiidi kaevandamise nurjas ja sellega suured muutused käima tõmbas. Nüüdses kliima- ja keskkonnakriisist ohustatud maailmas on selliseid liikumisi veelgi enam vaja! 

Mida on vaja meie ühiskonnas eeskätt muuta või arendada?

Põlevkivitööstuse riiklik (varjatud) subsideerimine tuleb lõpetada ja see tööstusharu organiseeritult likvideerida. Sellega seotud veel tööeas inimestele korraldada riigi kulul ümberõpe ja abi töö leidmisel, arvestades ka asustuse ümberpaiknemisega, mis on suurte majanduslike muutustega loomulikult kaasnev protsess.

Üles on vaja ehitada terviklik taastuvatel energiaallikatel põhinev energeetika – tuule- ja päikesepargid, hüdroakumulatsioonijaamad ja Euroopa ühenduskaablid õigetes proportsioonides.

Abieluvõrdsus – tuleb lõpetada keeruliseks osutunud rööplahenduste otsimine ja sätestada seaduses abielu sooneutraalsena.

Uimastipoliitika reform – vaja on aidata (mitte karistada) neid, kes on teadvust teisendavate ainetega hädas ja jätta rahule need, kes ei ole. Praegune üle-euroopaline dekriminaliseerimine ei ole piisav, sest ka väärteomenetlus on traumeeriv, stigmatiseeriv ja takistab abistamist. Vaja on tänapäeva teaduslike teadmiste põhjal kriitiliselt üle vaadata ohtlike ainete nimistu ja arvestada ka nende tarvitamise tingimustega.

Millisena näed sa roheliste rolli tuleviku Eestis?

Eesti läheneb sotsiaalselt järjest enam „vana Euroopa“ maadele – võib oodata ka rohelise erakonna kinnistumist poliitmaastikul stabiilse tegijana.

Kas Eestimaa Rohelisi valides saavad hääled kaotsi minna?

Mina soovitan strateegilist valimist. Riigikogu valimistel annab 2% häältest erakonnale riigi rahalise toetuse 30 000 eurot aastas, 3% annab 60 000 eurot ja 4% annab 100 000 eurot. Väike, kuid stabiilne rahavoog võimaldab organisatsiooni üles ehitada, pidada paaritoalist kontorit ja üht-kaht töötajat, kes suhtlevad erakonna nimel avalikkuse, meedia ja riigiorganitega, lähendades nähtavust neile erakondadele, kes saavad miljoneid eurosid riigikokku kuulumise eest.

Andes oma hääle selleks, et nimekiri ületaks rahastuskünnise, „investeerib“ valija tõenäolisse võitu järgmistel valimistel! Vastavalt arvamusküsitlustele kõnetavad Eestimaa Rohelised enim kuni 30-aastaseid valijaid. Kahtlejad sellest vanuserühmast peaksid kindlasti tegema strateegilise valiku, sest see kujundab nende küpse ea poliitilise kliima! Ma ei pelga seda sõnumit otsesõnu valijatele edastada.

Kuidas tunda ära rohepesu? Mida teha, et inimesed rohepesu ära tunneksid ja leiaksid need sõnumid, mis on päriselt keskkonnahoidlikud?

Piir ongi üksjagu hägune. On tahtlik rohepesu ja poolikul teadmisel, võibolla ka soovmõtlemisel põhinevad valed otsused, nagu Euroopa Liidus biomassi põletamise toetamine alates 2009. aastast. Ainuke võimalus vahet teha põhineb loodusteaduslikel teadmistel ja erinevate teabeallikate analüüsil. Seega on vaja rohkem loodusteaduslikku haritust, ka täiskasvanute koolitamist. 

Näiteks metsalangetajate valedest arusaamiseks on vaja teada seda, et meie mets ei ole inimese loodud, eksisteeris kooslusena peaaegu samal kujul ammu enne inimtsivilisatsiooni ja ei vaja täiuslikul kujul olemasoluks üldse inimese sekkumist.

Räägime ka energiakriisist! 

Lühiajalises perspektiivis tuleb aidata neid, kes on suures hädas: keda ähvardab külm, nälg või peavarjuta jäämine elektriarvete mittetasumise tõttu. Abivajajateni jõudmiseks peab valitsus appi võtma registrite andmed, mitte ootama avaldusi inimestelt, kellest paljud ei oska toetusi küsida. Ettevõtete toetamine võib olla mõnel juhul vajalik, aga ei tohi töötada vastu rohepöörde mõttele, milleks on energiaefektiivse majanduse soosimine ja ebaefektiivse väljatõrjumine. Kui elektrienergia kogutarbimine natukegi väheneb, siis oleme õigel teel! Eesti Energia poolt hinnatippudest teenitud kasum tuleb jagada hädasolijate abistamise ja investeeringute vahel taastuvatesse energiaallikatesse, mitte lubada sellega toetada hääbuvat põlevkivienergeetikat.

Pikas perspektiivis olen veendunud, et energia hinnad jäävad kõrgemale, kui viimastel aastakümnetel harjunud oleme – see on kliimamuutuste peatamise hind. Hinnaproportsioonid, tootmise ja tarbimise struktuur peab muutuma vastavalt sellele, mis on energiaefektiivne. 

Piirangud tuuleenergeetikale tuleb kõrvaldada, sh. Kaitseministeeriumi abiga kehtestatud piirangud, mille taga on põlevkivienergeetika lobi. Tuumaenergia ei ole lahendus, sest selle kohta kehtib põhimõte „mida edasi, seda kallimaks“ – maailmapraktikast teame, et jäätmete kahjutustamine maksab aastakümnete perspektiivis rohkem, kui jaama  ehitamine ja käitamine.

Eestis on veel üks kriis — koroonaaeg on toonud välja umbusukriisi, mille sümptomiks on vaktsiini- ja maskivastasus. Kuidas me peaksime riigina käituma, et seda konflikti lahendada?

Eesti valitsus ja teiste riikide valitsused ei tohiks hakata vaktsiinitootjate tulude garanteerijateks! Otsused tuleb teha lähtuvalt teaduslikest teadmistest vaktsiinide efektiivsuse kohta parasjagu levivate viirusetüvede vastu ja nende tüvede ohtlikkusest, mis väljendub viirusnakkusesse surnute ja haiglaravi vajajate arvudes, mitte kergete sümptomitega läbipõdejate arvus. 

Ma ei poolda kohustuslikku vaktsineerimist, sest see on ebaproportsionaalne meede, arvestades ühelt poolt isikuvabaduste piiramist ja teiselt poolt praeguste vaktsiinide vähest efektiivsust praegustele tüvedele. Maailma Terviseorganisatsioon hoiatab, et vaktsiinide liigtarbimine ei tee meid tervemaks.

Milline on Sinu jaoks kõige olulisem roheline teema tänases maailmas?

Inimtekkelised kliimamuutused, mille tagajärjeks on looduslike vööndite nihkumine, nii et miljardite inimeste väljakujunenud elulaad ei võimalda enam oma maal ära elada. See on sotsiaalses ja majanduslikus mõttes maailmasõdadega sarnanev kriisiolukord, mis kestab aga mitte neli-viis aastat, vaid aastakümneid. 

Aitab hädaldamisest, et aeg on otsas või saab kohe otsa – see on sisutühi väide, mis halvab mõtlemis- ja teovõimet. 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta