Oma elust DNS*-vabatahtlikuna ja põhjustest, miks vabatahtlik olla, kirjutab Bioneerile seekord noor eestlanna Kristin.

Nii mõnigi võib öelda, et oma lühikese 20. eluaasta jooksul olen ma vähe korda saatnud. Siiski, saan tõdeda, et kõik kogu eelnev elu on mul olnud justkui ettevalmistus või treening, et anda mulle vajalikud tööriistad, et ma saaksin need edasi ulatada kellelegi teisele, ja kasutada neid  tööriistu nende inimeste elude parandamiseks, kellel pole nii hästi läinud.

Teadmised ja teadlikkus on parimad relvad, mis aitavad oma elu ise juhtida ja kontrollida. Anna abivajale kala ja ta on homme jälle abivajaja, aga anna abivajajale kalavõrk ja ta suudab oma eluga edaspidi ise toime tulla ning oma vajadusi ise rahuldada.

Keegi ei ole päriselt õnnelik või rahul, kui kellelgi teisel on eelisõigus võidelda sinu põhivajaduste, teadmiste, hariduse ja  õiglase kohtlemise eest.  Mul oli õnnelik lapsepõlv. Mul oli olemas kõik mida vajasin. Minu ainus töö oli olla laps. Ka teistel kodukandi lastel olid kõik vajadused rahuldatud ning nii oli see kuni mu täiskasvanuks saamiseni. Kuid mingil ajavahemikul hakkasin aru saama, et mitte kõigil ei ole nii hästi läinud kui minul. Nii ma läksingi Aafrikasse, et rohkem teada saada.

Inimesed, keda  ma kohtasin, olid ühed kõige soojemad ja hoolivamad ininimesed, keda olen kunagi kohanud. Nad hoolisid kõigist oma ümber ja jagasid nendega kõike seda, mis neil oli.

“Miks ei ole inimesed sellised ka seal maal, kust mina  tulen?” küsin endalt.

“Kuidas saavad inimesed Lääne suurtes korporatsioonides ainult võtta, aga mitte kunagi jagada teistega, isegi mitte oma lähemate kaaslastega?” jääb mulle arusaamatuks.

“Millal hakkavad inimesed minu maal selles suunas arenema, et nad võiksid jagada seda, mida nad omavad ning keegi ei peaks surema kergesti ravitavate haiguste tagajärjel või kannatama nälga?” ei saa ma jätta küsimata.

Kas nad teavad, mis on tõeline õnn? Inimesed siin Aafrikas teavad ja ka mulle on hakanud see jälle meenuma.

Olen saanud mõned vastused, mõned selgitused, aga enamasti vabandusi ja ettekäändeid. Ma olen leidnud oma kutsumuse – teha tööd arenguabi valdkonnas. Püüan jagada kõike, mis mul on, kõigi soovijatega.

Kui mina seda ei tee, siis kes teeb? Teiste süüdistamise aeg peaks olema läbi, nüüd on aeg tegutseda, midagi tõeliselt ära teha – see motiveerib mind ja ma ei suudaks olla õnnelik midagi muud tehes. See poleks õige.

Need on minu põhjused ühineda ja areneda koos DNSiga.

____________________________________

*DNS-i otsetõlge taani keelest on „rändav rahvakool“, Aafrikas on DNS-i näol tegemist aga puhtalt õpetajakolledžitega.