Järjejutu eelmises osas “Tulud ja kulud” arvutasin välja, et esmapilgul astronoomiliselt suur tundunud prokuröri abi kuupalk tähendaks täisajaga maakonnakeskuses tööl käimise puhul mitte mitmekordset palgatõusu, vaid kõigest eelneva kodutöö palgaga võrreldavat netosissetulekut. Mitte et eelnevaga võrreldav sissetulek halb oleks - lihtsalt tõdesin taas kord, et minu kevadeni kestnud mugava osaajaga kaugtöö eest saadud väike palk oli töökoormuse vähesust arvestades igati korralik.

Selles valguses tundus igati hea mõte lisaks prokuratuuri kandideerimisele uurida edasi ka Claudius Õigusbüroo pakutud osaajaga kaugtöö võimalust ning jätkata Pilvebüroo õhutusel vaikselt tiksuvate oma firma loomise ja oma teenuste iseseisva müümise plaanide edasi arendamist. Olles põhimõtteliselt otsustanud ka prokuratuuri kandideerimisega tegelda, vaatasin veel korra otsa prokuratuuri töökuulutuses nõutud hirmpikale dokumentide loetelule ning leidsin, et kõige kiiremat tegelemist vajaks ametniku teenistuslehe koopia.

Kunagi Riigikantseleis töötades olen ise mõned korrad asendanud seda ametnikku, kes kõigi avalikust teenistusest lahkunud ametnike teenistuslehtede hoidmise ja väljastamisega tegeles. Seega esimene mõte oli helistada Riigikantseleisse ja oma teenistuslehte neilt küsida. Samas tuli meelde, et kunagi pärast seda, kui mina Riigikantseleist juba lahkunud olin, toimusid mingid suured ümberkorraldused, mille käigus kogu avaliku teenistuse koordineerimise teema koos sellega tegelevate ametnikega läks Riigikantseleist hoopis kuhugi mujale.

Edasiste meenutustega ennast koormamata võtsin kätte telefonitoru ja helistasin prokuröri abi kuulutuses oleval infonumbril. Lahkelt personalitöötajalt sain teada, et teenistuslehti hoitakse tänapäeval tõepoolest hoopis Rahandusministeeriumis. Prokuratuuri personalitöötaja oskas mulle öelda ka täpselt selle ametniku e-posti aadressi, kellelt oma teenistuslehte küsida.

Saatsin saadud aadressile e-kirja palvega saata mulle elektrooniliselt minu teenistuslehe koopia, et saaksin selle kandideerimiseks Riigiprokuratuurile edastada. Mõne hetke pärast saabus automaatvastus, et selle aadressiga ametnik on puhkusel, kiiretes küsimustes tuleb pöörduda teise ametniku poole ja teenistuslehtede taotluste osas hoopis kolmandale aadressile. Tõepoolest, kogu see lugu toimus ju endiselt just täpselt juulikuu keskpaigas, kui normaalsed inimesed puhkavadki, ametnikud sealhulgas.

Saatsin oma palve siis uuele aadressile ning juba järgmisel päeval sain vastuse, et ametnik saab mulle minu teenistuslehest koopia väljastada Rahandusministeeriumis (sellest eelnevalt teada andes) isikut tõendava dokumendi alusel, kuid koju ega meilitsi nad mulle teenistuslehe koopiat kahjuks saata ei saa. Mõtlesin juba, et selle taha mu kandideerimine jääbki, sest kandideerimiseks vajaliku paberi kättesaamiseks eraldi pealinna sõita ei tundunud ikka üldse hea mõte.

Õnneks oli kirja lõpus veel üks lause, et ühe võimalusena võib Rahandusministeerium teenistuslehe koopia ka ise paberkandjal Riigiprokuratuuri esitada. Leidsin, et see võimalus võiks mulle sobida ning otsustasin sellele edasi mõelda siis, kui muud kandideerimisdokumendid koos ja tundub, et tõesti kandideerimiseks läheb.

Järgmisel päeval, endiselt keset sügavat sooja juulikuud, motiveerisin ennast taas arvuti ette istuma, et kandideerimistega edasi tegeleda. Üllatusena avastasin, et olen oma PilveKatrini blogiga kirja saanud Pilvebüroo partnerite lehele esimese partnerina. Rõõm oli lugeda, et minu suur mentor ja autoriteet Krista pidas mu teenuste lehele kohati laest leiutatud numbreid mõistlikeks hindadeks ning kogu mu teenustepaketti oma büroo lehel soovitamist väärivaks.

Olin varemgi siin-seal kaasaegsemate ettevõtete kodulehtedel märganud, et ettevõtte lehele eraldi töötajate cv-de kirjutamise asemel on lihtsalt lingid vastavatele LinkedIn profiilidele. Leidsin, et nüüd, kus minu senini pigem nurgatagune blogi ka Pilvebüroo lehel välja hõigatud, on viimane aeg ka enda LinkedIn profiil korda teha.

Kunagi aastaid tagasi olin oma LinkedIn profiili loomist alustanud, mõned peetud töökohad kirja saanud ning mõned sõbradki leidnud. Nüüd vaatasin asjale uuesti otsa, märkisin viimase töösuhte lõppenuks ning lisasin tehtud projekte ja oskusi. Lõpuks tundus profiil piisavalt ajakohane ja professionaalne, et sedagi maailmale näidata. Lisasin oma blogi kontaktilehele lingi oma värskendatud LinkedIn profiilile ning tundsin, et üks suur samm iseseisva ettevõtluse poole on jälle tehtud.

Mõne päeva pärast jõudsin tagasi kandideerimise lainele ning tutvusin lähemalt prokuröriteenistusse kandideerija isikuankeedi vormiga. Ankeet oli tõeliselt põhjalik, näiteks eelmiste nimede kohta tuli lisaks nimele kirja panna, mis ajast mis ajani mingit nime kantud, nime muutmise põhjus, kuupäev ja nime muutnud asutuse nimetus.

Küsiti ka passi andmeid, mille peale murelikult meenutasin, kas minu viimasele passi kehtivuse lõppemisele järgnenud kaalutlused lõppesid uue passi tegemisega või mitte. Õnneks leidsin uue kehtiva passi siiski lauasahtlist üles ning ei pidanud tegelema küsimusega, kas passiandmete väljale tohiks kirjutada ka “ei ole”. Sest ankeedis oli küsitud just nimelt passi, mitte näiteks isikut tõendavat dokumenti või “passi või id-kaarti” vms.

Märkida tuli ka viimase kümne aasta elukohad, loomulikult jälle koos aadressi ja seal elamise ajaga. Perekonnaseisu valikuid oli kolm - vallaline, abielus ja lesk - ning lisaks oli pereseisu juures küsitud abikaasa või elukaaslase telefoninumbrit. Leidsin taas, et õnneks ei ole minul vaja tegeleda küsimusega, kas elukaasluse puhul oleks õige teha ristike pereseisu “abielus” või “vallaline” juurde. Sest pereseisu varianti “vabaabielus” ei olnud, aga elukaaslase telefoninumbrit küsiti…

Pärast pereseisu tuli kõige keerulisem punkt - Sugulased ja hõimlased. Väikeses kirjas esitatud selgituse kohaselt tuli siia märkida lisaks enda vanematele ja kasuvanematele, lastele ning õdedele-vendadele ka abikaasa või elukaaslase vanemad, õed-vennad ja lapsed. Iga sugulase ja hõimlase kohta tuli märkida lisaks nimele ja sünniajale ka töö- ja elukoht.

Siinkohal leidsin, et sellisel hetkel on väga mugav olla minusugune üksik laps, kelle mõlemad vanemad olid eluaeg ainult teineteisega abielus, abielueelseid ega -väliseid lapsi ei soetanud ning tänaseks on mõlemad surnud. Tunnen kaasa tänapäeva kärgperede lastele, kes sellises olukorras peavad tegelema küsimustega, kas ankeeti tuleb kirja panna ka kasu- ja poolvennad või mis vahe on kasu- ja võõrasvanemal. Rääkimata sellest, kui pooled sugulased kas töötavad ümbrikupalga eest või elavad sissekirjutuseta üüripinnal ega ole üldse nii väga huvitatud, et mõni hõimlane sellest kõigest oma kandideerimise käigus prokuratuurile kirjutab…

Kuidas mu juulikuu edasi kulges, millal millise kandideerimiseni jõudsin ning millal milliseid vastuseid sain, sellest kõigest kirjutan järgmistes osades.

Siis nad ütlesid temale: "Küsi ometi Jumalalt, et saaksime teada, kas meie teekond, mida käime, õnnestub?"

Kohtumõistjate 18:5 

 

Järjejutu leiate kogu pikkuses Bioneeri rubriigist "Elust maal, töötuna".

Sarnased artiklid