Järjejutu eelmises osas “Eksamilogistika“ uurisin augustikuus pealinna prokuröri abi konkursi kirjalikule eksamile saamise transpordivõimalusi ning sain anonüümselt tootmisettevõttelt eitava vastuse juunikuisele kandideerimisele.

Poolteist suvenädalat möödusid jälle linnulennul ning kaks päeva enne eksamit teisipäeval 20. augustil hakkasin lõpuks mõtlema eksamiks valmistumisele. Järjejutu üle-eelmises, 20. osas, kirjutasin et eksamile kutsumise teates oli öeldud - eksami kirjalikus osas kontrollitakse kandidaadi oskusi kahe situatsiooniülesande (kaasuse) lahendamisel, mille lahendamiseks on aega 5 tundi ning vajalikud õigusaktid antakse komisjoni poolt.

Seega kui eksamil vajalikud õigusaktid olemas on ja neid kasutada tohib, siis ei näinud põhjust eelnevalt paaniliselt seadusi lugeda ja pähe õppida. Kuidas siis üldse eksamiks valmistuda? Vastuse leidsin Riigiprokratuuri kodulehelt, kus lehel “Näidiskaasused” on toodud kümmekond näidet varasematel konkurssidel kasutatud kaasustest koos lahendustega.

Kaasuste pealkirjad olid paljutõotavad - pangarööv, võltspass, palgamõrvar, sissemurdmine, kasiinoäri jne.  Asusin huviga kaasusi lugema ja terve päev sai sisustatud. Näiteks eelmise 2012. aasta materiaalõiguse kaasuses tulistas salakütt kogemata jahimeest ja jättis ta abita, jahimehe leidnud marjuline aga pani pärast kiirabi kutsumist pihta jahimehe pangakaardi ning sellega automaadist võetud raha. Menetlusõiguse kaasuses kuulati pealt narkoärika telefoni, jälitati narkoaine ostjat, teostati läbiotsimine ja ülekuulamine ning kohtus vaidlustas kaitsja praktiliselt kõik menetlustoimingud.

Kaasuste lahendustest sain muuhulgas teada, et tegevusetusega tapmise katse on mitteehtne tegevusetusdelikt ning eel- või järeldeliktiga kaasneva ebaõiguse suuruse kindlaksmääramiseks tuleb arvesse võtta kõiki faktilisi asjaolusid ning mitte taandada eel- või järelteo ja põhiteoga kaasneva ebaõiguse väljaselgitamist üksnes nimetatud tegude eest ette nähtud karistuste võrdlemisele. Olulisena jäi meelde kaasuste lahendustes korduvalt kohatud lause “Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid kaasuse tekstist ei nähtu”.

Lisaks põnevale taaskohtumisele õigusteooriaga sain kaasuste lugemise käigus põhjalikult läbi mõelda, kas see ikka on see valdkond ja need teemad, millega tahaksin päevast päeva palgatööna tegeleda.

Meenusid ülikooliõpingute ajal läbitud praktikad prokuratuuris ja kohtus, mille tulemusel toona leidsin, et ma üldse ei tahaks töötada ei prokuröri, advokaadi ega kohtunikuna. Nüüd tõdesin, et aastate möödudes olen lisaks asjaoludele vist ka mina ise piisavalt muutunud, nii et võimalus maakonnakeskusesse prokuröri abiks tööle saada tundus endiselt suurepärane karjääriperspektiiv.

Vaatasin veel kord üle ühistranspordiga eksamile minemise võimalused ning leidsin, et koos pealinna sisese bussijaamast Mustamäele liikumisega jõuaksin parimal juhul kohale mõned minutit peale kella üheksat. Ning kuna eksami alguseks oli märgitud kell üheksa ja isegi paariminutiline hilinemine ei tundunud üldse hea mõte, siis valisin ikkagi autoga minemise variandi.

Neljapäeva 22. augusti varahommikul asusingi autoga pealinna poole teele. Eelnevalt oli mulle meenunud, et kella kaheksa ja kümne vahel võib pealinnas kohata ka muutujat nimega tipptund. Seepärast läksin eriti suure ajavaruga ja olin lõpuks ilma tipptunniga kohtumata juba enne kella kaheksat kohal.

Jalutasin mööda Tehnikaülikooli hiiglasuurt peahoonet, lugesin stendidel kuulutusi ning ühest kaugemast õppehoonest leidsingi eksami kutsel märgitud auditooriumi ukse. Mõne aja pärast hakkas ukse taha kogunema teisigi eksamile saabujaid ja neid muudkui tuli ja tuli. Kella üheksaks oli eksamiruumi juurde kandidaate kogunenud juba julgelt üle saja, kuid uks jäi jätkuvalt suletuks.

Vaatasin ust ja kella ning mõtlesin, et oleks ma seda teadnud ja varsti jõuab ju kätte see aeg, milleks oleksin ühistranspordiga ka kohale jõudnud. Mõned minutid pärast üheksat ilmusid ukse taha mõned ametnikud, kes asusid kuskilt kohale toodud laudade taga kandidaatide isikut tõendavaid dokumente kontrollima ning neid allkirja vastu ükshaaval uksest sisse laskma.

Kogu selle seltskonna sissesaamine võttis aega ligi tunni. Eksamiruumi eksitavalt tavamõõdus ukse taga avanes hiiglasuur auditoorium, kus kõik eksami sooritajad endale koha leidsid. Laudadel olid valmis neljal lehel seaduste väljavõtted - 44 paragrahvi karistusseadustikust, kaks paragrahvi põhiseadusest ning 19 paragrahvi kriminaalmenetluse seadustikust.

Hakkasin ajaviiteks laual olevaid seadusi lugema ning püüdsin väljavõetud paragrahvide alusel mõistatada, millistel teemadel kaasused võiksid tulla. Karistusseadustiku üldosa paragrahvid käsitlesid tahtlust ja ettevaatamatust, täideviimist ja osavõtmist, kuriteole kihutamist, õigusvastasust ja süüd; eriosa paragrahvidena olid välja võetud elu ja tervise vastased süüteod, vargus ja röövimine ning süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine, hoidmine ja turustamine.

Põhiseaduse paragrahvides räägiti vabaduse võtmisest ja sõnumi saladusest. Menetlusseadustiku paragrahvides oli muuhulgas juttu tõendite kogumisest, tunnistaja ütluste deponeerimisest, läbiotsimisest, jälitustoimingutest ning kriminaalmenetluse lõpetamisest karistuse ebaotstarbekuse tõttu.

Kella kümneks olid kõik dokumendid kontrollitud ja eksamineeritavad sisenenud. Ukse tagant viidi lauad ära ja uks pandi kinni. Mõned minutid pärast kella kümmet astus auditooriumi ette minu hea kursusevend, kes nüüd juba hulga aastaid riigi peaprokuröri ametit peab.

Härra peaprokurör tervitas kohaolijaid ning avaldas rõõmu tiheda konkursi üle - kirjalikule eksamile oli kutsutud 158 kandidaati, kes kandideerisid üle Eesti kokku veidi üle kümnele ametikohale. Eksamikaasused olid koostatud sellise raskusastmega, et plaanide kohaselt peaksid kirjaliku eksami läbima neist 30-40 kandidaati.

See, et mitmekümne lehekülje paksuste tervikseaduste asemel oli igal kandidaadil kasutada ainult paar lehte seaduste väljavõtteid, oli Riigiprokuratuuri keskkonnateadlik otsus. Mulle see meeldis, kuna vähendas minu jaoks oluliselt õigete paragrahvide ülesleidmisele kuluda võivat aega ning ohtu oma lahenduskäik hoopis valedele paragrahvidele üles ehitada.

Kursusevennast peaprokurör rääkis veel pikalt ja põhjalikult, kuidas oma lahenduskäiku struktureerida, millele lahendust koostades tähelepanu pöörata ja muid olulisi tarkuseteri. Miskipärast meenusid teda kuulates esimese kursuse õiguse entsüklopeedia loengud ja legendaarne õppejõud, kes tegi loengus oma parima, et meile asju selgeks teha, aga eksamil ikkagi vähemalt pooled läbi kukutas...

Tasapisi hakkasin ka mõistma, et üle Eesti kõigi kandidaatide korraga pealinna ühele eksamile kokku kutsumine võib olla hea viis tagada kõigi kandidaatide jaoks võrdsed tingimused. Sest kui eksamid toimuksid üle vabariigi mitmes paigas, vaevalt siis härra riigiprokurör igale poole kohale sõidaks ja eksami alguses räägitav jutt ei oleks niikuinii sõna-sõnalt ühesugune ja seega ei olekski kandidaadid enam võrdsetes tingimustes.

Samas jäi siiski kripeldama, kas valitud lahenduse puhul mina oma varase ärkamise ja hommikuse pika autosõiduga olen ikka võrdsetes tingimustes kohalike pealinlastega, kelle hommik oletatavasti hulga stressivabamalt on kulgenud. Jäi üle ennast lohutada ainult mõttega, et loodetavasti enamus pealinlasi minu kodumaakonda ei kandideeri ja seega minuga otseselt ei konkureeri.

Paarkümmend minutit enne kella ühtteist tõmbas härra peaprokurör oma jutuotsad kokku, kaasuste tekstid jagati laiali ja lahendamine võis alata. Eksami kestuseks oli teatatud viis tundi kella üheksast kolmeni, aga kuna algusega nii palju aega läks, siis tohtis kaasusi lahendada kuni kolmveerand neljani ehk ikkagi lubatud viis tundi. Kuidas mul lahendamine läks ja mis edasi sai, sellest kirjutan järgmistes osades.

Ärgu lahkugu see Seaduse raamat sinu suust,

vaid mõtle sellele päeval ja öösel,

et sa peaksid hoolsasti kõike, mis sinna on kirjutatud,

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta