Järjejutu eelmises osas “Eksamile“ valmistusin prokuröri abi konkursi kirjalikuks eksamiks ja jõudsin sinna ka kohale. Jutt jäi pooleli siis, kui kaasused jagati laiali ja lahendamine võis alata.

Nüüdseks on mõlemad augustikuus eksamil lahendatud kaasused koos lahendustega avaldatud Riigiprokuratuuri kodulehe lehel “Näidiskaasused“, kus kõik huvilised saavad neid ise põhjalikult uurida.

Materiaalõiguse kaasuses varastati ja müüdi metanooli, tehti sellest salaviina ning jõuti raskete tagajärgedeni. Kolme asjaosalise käitumisele tuli anda karistusõiguslik hinnang ning täpsustati, et salaviina müüki kui võimalikku majandusalast süütegu, samuti võimalikku kelmust seoses etanooli asemel metanooli müügiga ei ole vaja hinnata.

Menetlusõiguse kaasuses oli tegemist võltsehete ja narkootikumidega ning vaidlusalusteks teemadeks kahtlustatavana kinnipidamise kestus, karistuse ebaotstarbekuse põhimõtte rakendamine, kuriteo matkimine, sõnumi saladus, läbiotsimise juhuleid ning deponeerimata ütluste avaldamine.

Kolm tundi ja neliteist lehekülge hiljem olid kaasused lahendatud ja käsi kirjutamisest väsinud. Sellest on ikka väga palju aastaid möödas, kui viimati nii palju käsitsi kirjutatud sai.

Näidiskaasustest olin eelnevalt lugenud, et samavõrd oluline kui juriidiliselt õige lahendus on ka kandidaadi argumentatsioon selleni jõudmisel ning lisaks võib punkti või kahe ulatuses eksami tulemust mõjutada töö üldine struktuur, vormistamine, käekiri, uued ja õiged mõttekäigud, mida näidislahendus ei sisalda jms.

Oma mõtete struktureerimises olen üldiselt tugev olnud, käekirja loetavus on aga see-eest alati mu nõrgemate külgede hulka kuulunud. Püüdsin küll hoolsalt loetavalt kirjutada, aga mida lehekülg edasi, seda olulisemaks muutus ajapiiride sees valmis jõudmine ning seda kiiremaks läks kirjutamine ja koledamaks käekiri.

Kui kella kahe ajal viimase lahenduse viimane lause punkti sai, siis oli lubatud lahendamisaega veel üle poolteise tunni järel. Ühelt poolt oli saabunud juba tõeline tüdimus ja tahtmine sealt võimalikult kiiresti minema saada. Teiselt poolt motiveeris võimalikult parima tulemuse soov siiski paigale jääma ja edasi pingutama.

Märkisin huvi pärast kellaaja üles ja lugesin oma kirjatöö rahulikult mõttega läbi, otsides võimalikke kirjavigu ning hinnates nii mõtete struktureeritust kui käekirja loetavust. Paranduste ja eriti täienduste tegemisel olin siiski ettevaatlik, kuna ei olnud kindel, kas jõuan kogu tööd veel puhtalt ümber kirjutada.

Ülelugemise lõpus uuesti kella vaadates selgus, et läbilugemisele oli kulunud täpselt neliteist minutit ehk suurusjärgus üks minut leheküljele. Hea tulevikus teada ja arvestada, kui mul elus kunagi veel aja peale käsitsi kirjutamisega tegeleda tuleb.

Jõudsin veel viimased neli kõige koledama käekirjaga lehekülge puhtalt ümber kirjutada ning siis oli kell kolm ja tüdimuse tase ületas motivatsiooni oma. Üksiti olin teada saanud, et ühe lehekülje ümberkirjutamine võttis keskmiselt kümme minutit, seega järelejäänud neljakümne minutiga jõudnuksin ümber kirjutada veel maksimaalselt neli lehekülge, mis oli alla poole järelejäänud kümnest.

Seega kuulutasin oma eksamitöö valmisolevaks, pakkisin asjad kokku ja andsin töö ära. Eksami tulemused lubati teatada e-postiga hiljemalt 17. septembril ning kirjaliku eksami edukalt läbinud saavad suulisele eksamile, mis toimub 26. või 27. septembril ehk kümmekond päeva jääks suuliseks eksamiks valmistumiseks.

Kirjaliku eksami järel oli tunne, et ma ei imesta kui läbi kukun ning samas ei tundunud ka võimatu, et saan vajalikud punktid siiski kokku ja ka suulisele eksamile. Otsustasin järgneva kuu jooksul sellele võimalikult vähe mõelda ning suuliseks eksamiks valmistumisega tegeleda alles siis, kui vastav kutse käes.

Nii läks mu tavapärane töötu-elu edasi. Augusti lõpus täiendasin oma LinkedIn profiili infoga kirjutatud artiklitest ning tehtud blogidest ja kodulehtedest. Kirjutasin Bioneerile oma järjejutu 10. osa “Teist korda Töötukassas“ ning käisin 28. augustil juba päris mitmendat korda Töötukassas järjekordsel vastuvõtul.

Seekord jõudsin Töötukassa ukse taha pool tundi enne kokkulepitud aega ning hakkasin taas koridoris stendil rippuvaid töökuulutusi uurima. Põnevalt kõlas tööpakkumine ametikohale “konsultant - meeskonna juhendaja”, milliseid osalise tööajaga töökohti pakuti maakonnakeskuses kuulutuse väitel tervelt viis tükki.

Tööandja kirjeldus oli omaette tõlkepärl - “Rahvusvaheliselt tunnustatud edukas liidripositsioonil asuv ettevõte maailmas aaloetoodete turul otsib oma meeskonda aktiivseid koostööpartnereid üle kogu Eesti.” Ehk siis ilmselgelt oli pakutavaks tööks tegelikult võrkturundus, millega reeglina ei kaasne ei töö- ega isegi mitte käsunduslepingut. Aga see selleks.  

Töökuulutusi edasi uurides jäid ametinimetustena silma veel pindkomponentide ladumismasina operaator, elektroonikatöötaja, kokk, klienditeenindaja, katusepaigaldaja, üldehitaja ja rühmaülem. Vahepeal tuli samal koridoril asuvast valla sotsiaaltöötaja uksest välja kaks naisterahvast, kellest ühel oli süles titt ja teisel hulk pakke euroabi kuivainetega.

Mõne aja pärast möödus minust prillidega noormees, kes ütles miskipärast mulle tere, koputas sellelesamale sotsiaaltöötaja uksele, astus sisse ja ütles “Oh, valmis!”. Sotsiaaltöötaja uks sulgus ja edasine vestlus minuni ei jõudnud.

Järgmistes osades kirjutan, millist põnevat infot ma seekord Töötukassa konsultandilt sain ja mis edasi juhtus.

Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan.
Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse,
siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.  
Johannese ilmutus 3:20  

 

Järjejutu leiate kogu pikkuses Bioneeri rubriigist "Elust maal, töötuna".

Sarnased artiklid