Kuna esimese astme kohus leidis, et Keskkonnaameti poolt Mustjõe metsise elupaigas lubatud raiete kahjulik mõju metsisele ei ole piisavalt tõendatud, siis tellis EMA metsise kaitse ekspertidelt raietegevuse mõju hindavad analüüsid. Eksperthinnangutele tuginedes tegi kodanikuühendus kohtule apellatsioonikaebuse, tõendades spetsialistide uuringutele tuginedes raiete kahjulikkust kaitsealusele linnuliigile. EMA esindaja kohtus on SA Keskkonnaõiguse Keskus.

16. märtsil esitas EMA Keskkonnaametile vaide Mustjõe metsise elupaika väljastatud 21 metsateatise kehtetuks tunnistamiseks. Vaidlustatavad metsateatised asuvad Mustjõe metsise püsielupaiga piiranguvööndis metsise elupaigas kanade sigimisalal ja metsise mängudeaegses elupaigas, samuti Mustjõe metsise elupaigas kanade sigimisalal. Metsateatistega on antud luba harvendus-, sanitaar- ja lageraieks ca 95 ha suurusel alal metsise elupaigas.

Kuna Keskkonnaamet lükkas EMA vaided tagasi, siis vaidlustas kodanikuühendus ameti otsuse Tallinna Halduskohtus. Halduskohus võttis EMA kaebuse menetlusse ning asus samas seisukohale, et Keskkonnaamet oleks pidanud EMA poolt esitatud vaided läbi vaatama. Kaebuse menetlemise järel leidis esimese astme kohus, et kahju metsisele ei ole piisavalt tõendatud, mistõttu tellis EMA Meelis Leivitsalt ja Asko Lõhmuselt eksperdihinnangud raiete võimaliku mõju välja selgitamiseks. Mõlemad eksperthinnangud tõendavad, et Keskkonnaameti poolt Mustjõe metsise elupaigas lubatud raied on kaitsealusele linnuliigile kahjulikud. Hinnangutele tuginedes andis EMA möödunud nädalal (7.10) Halduskohtusse sisse apellatsioonikaebuse.

Varasemalt on Keskkonnaamet avaldanud seisukohta, et harvendusraiete mõju metsisele ja metsise toidutaimedele on pikaajaliselt pigem positiivne ning kohus on pidanud KeA põhjendust veenvaks. EMA tellitud eksperthinnangutes on looduskaitsebioloog Asko Lõhmus seevastu osutanud tõsiasjale, et harvendusraiete positiivset mõju pole Eestis tõendatud, küll aga on tõendatud seda, et harvendusraie on metsisele potentsiaalne ohutegur.

Nii näitas 2014-2016 Soomaal läbi viidud eksperiment, et isegi konkreetselt metsise elupaigavajadusi arvesse võtvad kujundusraied (sh puistu harvendamine) suurendasid drastiliselt metsise pesarüüsteriski. Teine Eestis tehtud ulatuslik uuring näitas, et metsised väldivad vähemalt tibude perioodil metsi, kus on viimase 10 aasta jooksul teostatud harvendusraieid. Kaebaja juhib tähelepanu, et tegemist on märkimisväärselt pika perioodiga, mil elupaik on harvendusraie tulemusel metsistele sisuliselt sobimatu.

“On ilmne, et ulatuslikke harvendusraied metsise pesitsusaladel tuleks vältida, ja kui väiksel alal raieid ka tehakse, siis tuleks enne uute kavandamist negatiivse mõju puudumine mitme aasta vältel kindlaks teha,“ kinnitas Asko Lõhmus kohtule esitatud apellatsioonikaebuses.

Keskkonnaõiguse Keskuse jurist Triin Jäädmaa leiab, et kuna kohtul tuleb kõnealuse kaasuse puhul otsustada väga oluliste õigusküsimuste üle, millel on suur mõju Keskkonnaameti edasisele tegevusele, siis on väga võimalik, et asi läheb Riigikohtuni.

“Eelkõige pean silmas Natura hindamise läbiviimist metsaraiete puhul, mida senimaani Keskkonnaamet pole teinud, rikkudes sellega Euroopa Liidu õigust,” selgitas Jäädmaa. KÕK-I esindaja lisas, et veel on selles vaidluses oluline esimese astme kohtu seisukoht, mille kohaselt metsateatise registreerimine on kaalutlusotsus.

Seni on Keskkonnaamet väga jäigalt seadusesõnast kinni pidanud ning lubanud kõiki raieid, millele seadus otsesõnu keeldu ei sea. Kohus sellega ei nõustunud ning märkis: “Kui sõnaselget raie teostamise keeldu  õigusaktides konkreetse ala osas pole, tuleb vastustajal raie lubamist kaaluda. Sel juhul ei ole kuidagi välistatud raie teostamise keelamine ka kaalutlusõiguse alusel (st kui see on vajalik LKS-st tuleneva isendi kaitse sätete eesmärgi täitmiseks, nt olukord, kus taotletud raied, arvestades olemasolevat olukorda moodustavad märkimisväärselt suure osa kogu kaitstava elupaiga puistute pindalast ja sellega seatakse ohtu kaitset vajavad elupaigad, aga ka nt läheduses oleva püsielupaiga kaitse eesmärgid, st liigi soodsa seisundi tagamine – LKS § 3).”