Värske raport rände- ehk siirdekalade (sh lõhe, forell, angerjas) populatsioonidest toob välja, et viimase 50 aasta jooksul on populatsioonid Euroopas vähenenud keskmiselt 93%. Raporti koostajad näevad ühe suurema probleemina rändetõkkeid (paise), mis tuleks kiiremas korras likvideerida või luua neisse vajalikud kalapääsud.

Tutvu äsjase Euroopa rändekalade populatsioonidega aruandega.

Euroopa Komisjoni kinnitatud elurikkuse strateegia järgi on magevee ökosüsteemide ja jõgede looduslike funktsioonide taastamiseks vaja teha suuri jõupingutusi, sest praegu on enam kui pooled magevee vee-elupaigad halvas seisus. Seega on võetud eesmärgiks taastada 2030. aastaks jõgede vaba vool vähemalt 25 000 km ulatuses. Selleks tuleb kõrvaldada või vähendada kalarännet takistavaid tõkkeid ning parandada vee voolu ja setete liikumist.

Ka Eestis on vooluveekogudele rajatud paisud oluliseks takistuseks kalade rändeteedel. „Hinnanguliselt on Eesti lõhejõgedel potentsiaali sobivate kudealade pindala järgi umbes 140 000 looduslikule laskujale ehk kudejõest merre jõudvale kalale aastas. 2018. aastal hinnati laskujate hulgaks ligikaudu 38 000, mis on vähem kui kolmandik võimalikust lõhede arvukusest. Õnneks on meil tingimused siirdekaladele paranemas, näiteks Sindi paisu likvideerimisega Pärnu jõel, aga ka paisude langemisega Valgejõel ja Vasalemma jõel,“ sõnas Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko.

Kõige mõjusam viis rändeteede taastamiseks ongi paisude lammutamine. Olukorra parandamisele saab kaasa aidata ka iga paisuomanik kalapääsude rajamise ja nende järjepideva hooldamise kaudu.

Positiivseteks näideteks kalateede rajamisel on näiteks Kasari jõe Laastre paisu ja Rannametsa jõe Laiksaare paisu kalapääsud, mis toimivad kenasti ning sealne kalastiku seisund paisudest ülesvoolu on hinnatud heaks. Sügiseks on plaanis üle vaadata kõik ülejäänud kalapääsud ja likvideeritud paisutusega jõelõigud. „Veel selle sügise jooksul annab Keskkonnaamet suuniseid edasisteks tegevusteks nii paisuomanikele kui ka teistele osapooletele, selgitades ja põhjendades kaladele sobilikke lahendusi,“ kinnitas Keskkonnaameti vee peaspetsialist Elina Leiner.

Teiste riikide kogemus on näidanud, et siirdekalad kohanevad muutusega ruttu. „Veekogu seisundi muutus võtab see-eest aega, sest populatsioonid ei taastu ühe aastaga,“ selgitas Elina Leiner. Seega tuleb pärast paisutuse likvideerimist või kalapääsu rajamist anda aega, et kalad saaksid pääsu kasutada ning toimuksid muutused kalastiku liigilises koosseisus ja arvukuses.

Kümne aasta jooksul on Eestis rajatud üle saja kalapääsu.

•     Eesti pinnaveekogumitest (jõed, järved, rannikumeri) 55% on hinnatud kas hea või väga hea seisundiga. Vooluveekogumitest on heas või väga heas seisundis 59%.
•     41% ehk 258 vooluveekogumit on kesises, halvas või väga halvas seisundis, neist 132 ehk rohkem kui poolte kogumite seisundit mõjutab vee paisutamine.
•     Kesise, halva või väga halva seisundiga vooluveekogumite hulka on loetud nii siirdekaladele olulised kui ka kõik muud jõed, kus kalastik on oluline seisundi kvaliteedinäitaja. Paisusid on aga rajatud ka väiksematele jõgedele, kus ei ole pinnaveekogumeid moodustatud või kus kalastiku järgi seisundit ei hinnata.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta