Ehkki GMOde kasutamise ajalugu pole kuigi pikk, on maailmas juba mitmeid GMOsid kasutusele lubatud. Esimestena tulid turule GM vaktsiinid (1992-1994), neile järgnes herbitsiidikindel tubakas aastal 1994 ning 1996-1997 aastal riburada mitmed rapsi-, soja-, maisiliinid ja mitmed geneetiliselt muundatud lillesordid.

ISAAA (International Service for the Acquisition of Agribiotech Applications) andmetel on võrreldes 2006 aasta seisuga GM kultuuride kasvatamine 2007 aastal suurenenud umbes 10 % võrra, jõudes 114 miljoni hektarini, millest umbes 50 % hõlmab USA. USA kõrval on teisteks suuremateks GMO-de kasvatajateks Argentiina, Brasiilia, Kanada, India ja Hiina, mis koos USA-ga moodustavad hektaripõhiselt umbes 95 % kogu GMO-de kasvupindalast. Lisaks nimetatuile on maailmas veel 17 riiki, kus kasvatatakse GMOsid.

GM kultuuridest kasvatatakse kõige enam sojauba (51%), maisi (31%), puuvilla (13%) ning rapsi (5%). Nende kõrval on teisi põllumajanduses kasutatavaid GM taimi, näiteks tomat, kartul, kabatšokk, lutsern ja papaia.

Tabel Riigipõhised GM kultuuride kasvupindalad suurenevas järjekorras 2007 aastal. Allikas: ISAAA (International Service for the Acquisition of Agribiotech Applications) ja Clive James.

2007 aasta seisuga on Euroopa Liidu põllukultuuride sordilehte kantud ligikaudu poolsada GM maisi sorti, mille seemet ja paljundusmaterjali võib ELi piires turustada.

Kasvatamiseks seevastu on lubatud ainult kahjuriresistentne Bt mais (MON810) ja seda alates 1998 aastast. Seda maisisorti kasvatatakse Euroopa Liidus ligikaudu 110 tuhandel hektaril, peamiselt Hispaanias, Prantsusmaal, Tšehhis, Portugalis, Saksamaal, lisandunud on viimastel aastatel veel Slovakkia, Poola ja Rumeenia. Võrreldes 2006 aasta seisuga on Bt maisikasvatus märkimisväärselt suurenenud, EuropaBio andmetel isegi 77 %.

Enne GMO kasutuselevõttu annab selle kohta hinnangu teaduslik komitee, kes vaagib kõiki võimalikke riske ja teeb seejärel vastavale ametiasutusele ettepaneku kas loa andmiseks või sellest keeldumiseks. Eestis hindab paljunemisvõimeliste GMOde ohutust geenitehnoloogiakomisjon ning GMOde keskkonda viimise lube annab keskkonnaminister, GM toidu ja loomasööda kohta langetatakse otsus Euroopa Liidu tasandil. Lube peab uuendama iga 10 aasta järel.

Kui GMO on juba kasutusele lubatud, on tootjal kohustus seda ka hiljem jälgida – milline on pikaajaline mõju inimestele, loomadele, keskkonnale. Niipea kui avaldub mõni oht, peatatakse selle GMO kasutamine, kasutusluba tühistatakse ning GMO eemaldatakse nii turult kui ka kasutuselt. Peale tootja jälgivad GMO mõju ka teadus- ning järelevalveasutused.

Et hõlbustada GMOde jälgimist pärast turustamist, saavad kõik turule lubatud GMOd oma unikaalse koodi. See numbritest ja tähtedest koosnev kaubakood on igal GMOl erakordne nagu inimesel tema isikukood. Kõik GMOd peavad olema märgistatud alates tema kasvatamisest kuni lõpptooteni välja, olgu see siis kook, jahu, õli või muu.

Kuna GMOd on väliselt tavakultuuridega sarnased ja pelgalt pealevaatamisega neid muundamata organismidest üldjuhul eristada ei saa, on seemnekasvatajatel GMO ja tavakultuuride kooskasvatamisel raske vältida oma sordi saastumist GMOga. Eriti raske on see tuultolmlejate taimede puhul, kelle õietolm võib kanduda kilomeetrite kaugusele. Samas võivad seemned ka lihtsalt mehaaniliselt seguneda.

Piirkondades, kus GM taimi on kasutatud juba palju aastaid, on 100% GMO-vabu seemnepartiisid juba raske leida. Sellest probleemist ülesaamiseks on mõnedes maades kinnitatud teatud piirnormid, millest allpool lubatakse GMO saastust ja millest ülevalpool tuleb seeme juba märgistada kui GMOd sisaldav.

Euroopa Liidu liikmesriikides on seemnete märgistamine erinevalt lahendatud, märgistamise piirnormid kõiguvad nulli ja 0.9% vahel, ühtset piirnormi veel kehtestatud pole. Enamike liikmesriikide seadusandlustes on sätestatud nõuded tava- ja GM põllukultuuride kooskasvatamiseks, et vältida nende geneetilist segunemist. Enamjaolt hõlmavad need GM põllukultuuri käitlemist, käitlejate koolitamist ja kindlasti naabrite teavitamist GM põllukultuuride käitlemise kasvatamise kavatsusest.

GM põllukultuuri korrektne käitlemine tagatakse eelkõige GM põllukultuuri ja samast liigist geneetiliselt muundamata põllukultuuri vahelise kasvatusvahemaa kehtestamisega, samuti nõuetega veole ja ladustamisele, tootmisel kasutatavate seadmete ja tehnika puhastamisele.

E. Truve, M. Koppel, L. Eek ja T. Levandi „Kuidas hinnata GMOde mõju inimestele ja loodusele?“, Keskkonnaministeeriumi ja Tallinna Tehnikaülikooli 2008. aasta väljaanne, kaasrahastanud ÜRO Keskkonnaprogramm.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta