Jõuame Thbilisi lennujaama 15. juuni varastel hommikutundidel, mil väljas on veel kottpime. On põnev ning soontes pulbitseb adrenaliin – alles eile olid siin tohutud üleujutused ja linnas hulkusid ringi loomaaiast välja pääsenud tiigrid, lõvid ning jõehobud, keda Gruusia eriüksuslased jälitasid ning maha lasid. Me pole siia aga lihtsalt niisama tulnud, vaid reisi eesmärgiks on üle vaadata uue hüperhüdroelektrijaama ehitus ja kohtuda vastutavate ametkondade esindajate, energeetikaministri ning kohaliku kogukonnaga.

Selleks ajaks, kui jõuame oma partnerorganisatsiooni Green Alternative’i kontorisse, et kohtuda meie Gruusia kolleegi Datoga, on õues juba päris valge. Linnas liiguvad ringi politsei- ja päästeautod, üritades valitsevat kaost kuidagi ohjata.

Pean ütlema, et taksoaknast ei saanud väga arugi, et Thbilisit selline tragöödia oli tabanud. Taksojuht küll väitis, et peame igalt poolt ringiga sõitma, kuid sama kiirelt, kui üleujutus oli alanud, see ka lõppes.

Dato on väga südamlik ja lahke loomuga Gruusia pereisa. Ülikoolis õppis ta majandust, töötades nüüd Gruusia keskkonnaorganisatsioonis Association Green Alternative hüdroelektrienergia valdkonnas. Tegelikult on mehe südameasjaks võidelda hüdroelektrijaamade ehitamise vastu Gruusias.

Dato võib silma pilgutamata ette vuristada riigi suurimate hüdroelektrijaamade tehnilised andmed, nende ehitamise ajaloo või tulevikus kavandatavad projektid. Ta teab Gruusia hüdroelektrijaamadest absoluutselt kõike ja on veendunud, et  nende projekteerimise peamiseks põhjuseks on omakasupüüdlik poliitika.

Gruusial on tänu oma metsikutele jõgedele ja sügavatele orgudele tohutult suur hüdroelektrienergia potentsiaal. Riigi energeetikaministeerium ongi võtnud eesmärgiks neid ressursse iga hinna eest ära kasutada, sest see võimaldaks loobuda Vene elektri sisseostmisest ja veelgi enam – hakata ise elektrit eksportima.

Suuremaid ja väiksemaid hüdroelektrijaamu kerkib Gruusias nagu seeni pärast vihma. Isegi eestlastel on jalg ukse vahel. Hüdroenergiaärimees Horret Verrev on koostöös kohalikega juba aastaid päris mitme hüdroelektrijaamaga (näiteks Kintrisha ja Peri) seotud olnud.

16. juuni varahommikuks on Klara ja Petr samuti Thbilisis ja me asume teele Svanethi piirkonda, kuhu tahetakse ehitada kahte suurt – Khudoni ja Nenskra – hüdroelektrijaama.

Esimene pool reisist möödub kui lennates – uus kiirtee, mis ühendab Thbilisit Lääne-Gruusiaga, annab lootust, et jõuame loodetust varem kohale, kuid mida lähemale sihtpunktile pääseme, seda vaevalisemaks muutub teekond.

Olles juba tunde mööda käänulist mägiteed oma väikese minibussiga üles roninud, palub Dato järsku peatust. Keerame teelt kõrvale ja meie ees kõrgub üüratu kivist sein. See on nõukogude ajal ehitatud 271,5-meetrine ja 1320megavatise võimsusega Enguri tamm, mis on kõrguselt maailmas teisel kohal. Vaatepilt on päris trööstitu, sest jõest on järel vaid nire. Selliste hüdroelektrijaamade puhul on tavaks tagada jõe läbivooluks vaid 10 protsenti.

Sõitnud kõigest 30 kilomeetrit edasi, jõuame lõpuks Khaishi külla. Nüüd oleme juba päris Svanethis, ehkki loodetust palju hiljem, sest kohalikud teed on lausa trööstitus olukorras.

Khaishis elavad svanid – pikkade traditsioonide ja omapärase kultuuriga Gruusia etniline vähemusrahvus. “Kohalik kogukond on elanud Khaishis juba sajandeid, kuid Gruusia valitsus müüs Khaishi küla mõned aastad tagasi sümboolse ühe dollari eest India hüdroelektriarendajale Transelectrica, kelle plaan on ehitada piirkonda 700 megavatine Khudoni hüdroelektrijaam,” selgitab Dato olukorda.

Plaani kohaselt ehitatakse Khaishi külje alla tamm ja 2000 elanikuga küla ujutatakse üle. Projekti üheks investoriks oli esialgu avalik finantsinstitutsioon Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, kuid ehitamise plaanid jäid soiku ning kui selgus, et projekt ei vasta rahvuvahelistele sotsiaal- ja keskkonnastandartitele, taganes pank projektist.

Koos avaliku panga rahastusega kadusid ka teised investorid. Sellele vaatamata ei ole ei valitsus ega ka arendaja loobunud Khudoni hüdroelektrijaama ehitamisest, otsitakse hoopis uusi investoreid. Viimases meeleheites viisid Khaishi külaelanikud läbi riituse, mille raames lubasid iga hinna eest võidelda tammi ehitamise vastu ja kaitsta oma kodusid. Svanid on oma keskaegsete traditsioonide, sealhulgas ka veritasu, järgimise poolest tuntud.

Enne pimedat jõuame Chuberi kogukonda, mille aladele tahetakse ehitada kolmandat suurt hüdroelektrijaama. Kuna ka selle Nenskra jõele planeeritava jaama puhul on ning kuna ka siin on esialgu potentsiaalsedteks investoriteksd erinevad arengupangad või nende harud (Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, Aasia Arengupank ja Rahvusvaheline Finantskorporatsioon), tulimegi koos partnerorganisatsioonidega vaatama, et projekt, mille rahastus tuleb avaliku raha toel, oleks nii keskkonna- kui ka inimsõbralik.

See ongi see, mida Eesti Roheline Liikumine CEE Bankwatch Networki liikmena teeb – - kontrollib, kas avalikud pangad teevad seda, mida nad väidavad tegevat, et teevad ehk siis - toetavad arengut, vähendavad vaesust, tõstavad arenguriikide konkurentsivõimet ning, investeerivad keskkonnasäästlikkusesse. Siinkohal on üheks oluliseks kriteeriumiks kogukonna kaasatus ja sõltumatu keskkonnamõjude analüüs.

Ka siinsed elanikud on svanid. Chuber, mille elanikud on samuti svanid, paikneb on umbes 12 km Khaishist põhja pool, Nenskra tamm rajataks Khudoni tammist 35 km kaugusele.

Teisel pool mäge idas asub Nakra küla, kuhu küll tammi ega veehoidlat ei ehitata, kuid see-eest on plaanis juhtida Nakra jõgi mööda 11- kilomeetrist tunnelit Chuberis asuvasse Nenskra elektrijaama.

See jätaks Nakra jõe praktiliselt vooluta. Kohalikud on endast väljas, sest, jõevoolu ümbersuunamine paneks külaelanikud väga eluohtlikku olukorda. Küla ümbruses on palju väiksemaid jõgesid, mis suviti on küll pisikesed nirekesed, kuid lume sulamisega muutuvad suurteks mudavooludeks, tuues endaga kaasa suuri kive ja rahnusid.

Praegu kannab Nakra jõe tugev vool muda ja rahnudneed endaga kaasa ja otsest ohtu külale pole. “Eelmisel kevadel hävitas üks mudavool külast eemal asuva surnuaia ja maja,”, räägib kohalik külavanem, “kui Nakra jõevool ümber suunatakse, siis ei suuda jõgi enam suuri kive ja rahne minema uhtuda ning mudavoolud liiguvad külale üha lähemale, ohustades rohkem kui 80 perekonda.”

 Maalihked ja mudavoolud ei ole Gruusia mägedes sugugi harukordsed, tuues mõnikord endaga kaasa ka inimohvreid. Kohalike mure on õigustatud, sest ohtlikku mudavoolu  Nakra jões pole hüdroelektrijaama keskkonnamõjude hindamisel isegi mainitud.

Pärast mägedest lahkumist kohtume Thbilisis nii majandus-, keskkonna- ja energeetikaministeeriumi, riikliku partnerlusfondi, riikliku teadusteakadeemia kui ka arengupankade esindajatega.

Meie sõnum on selge – - kohalikku elanikkonda pole projekti piisavalt kaasatud. Külaelanikud ei tea, mis ohte suure hüdroelektrijaama ehitus endas peidab, neil ei ole aimugi, kuidas see mõjutab ümbritsevat loodust ja nende elukeskkonda. Inimesed on mures ja tahavad rohkem informatsiooni.

Rahvusvaheliste arengupankade standardid selliste projektide rahastamisel peaksid olema palju kõrgemad. Kohtumiste tulemus ametnikondadega on üks – - oleme Gruusia valitususe ja arengupankade bürokraatlikku keeristormi täie hooga kaasa haaratud. Jääb mulje, et - keegi ei tea midagi, kõik tahavad aidata ning ühest kohast saadetakse meid teise, ent vajalik info on salastatud või tuleb selle hankimiseks hunnikute viisi teabenõudeid kirjutada.

Lahkume Gruusiast lootusega, et meil õnnestub veenda rahvusvahelisi arengupankasid projekti rahastamisest loobuma. See vähemalt peataks projekti arendamise vähemalt mõneks ajaks. See, andes annaks kohalikele aega võimaluse enda elukeskkonna eest võidelda või vähemalt nõuda projekti arendajalt suuremat kaasatust.

Samuti annaks see Gruusia valitsusele aega jõudmaks arusaamisele, et suured hüdroelektrijaamad ei ole jätkusuutlik lahendus ega ainus Gruusia riigi energiapotentsiaal.

Peaaegu pool aastat hiljem…:

Erinevad arengupangad on meie esitatud mureküsimusi ignoreerinud – tundub, et nende arusaam arengust on meie omast täiesti erinev. Gruusia keskkonnaministeerium tellis Saksa konsultandilt hinnangu Nenskra projekti keskkonnamõjude esialgse hindamise kohta.

See hinnang andis meile palju lootust, sest lisaks erinevatele muudatusettepanekutele väljendas konsultant põhimõttelist arvamust, et sellise suure hüdroelektrijaama kasutegurid ei kaalu üles keskkonnale tehtud kahju, pigem peaks valitsus kaaluma teisi taastuvenergia lahendusi.

Sarnast arvamust väljendasid varem ka Hollandi konsultandid Khudoni hüdroelektrijaama keskkonnamõjude hindamise kohta. Meile arusaamatutel mõistetamatutel põhjustel Gruusia Keskkonnaministeerium siiski projektile siiski kätt ette ei pannud.

Vastuseks sellele korraldasid kohalikud elanikud ministeeriumi ees protesti, mis pole aga seni soovitud tulemust andnud.

Dato eesmärk on nii Khudoni kui ka Nenskra elektrijaamadele ehitamislubade andmise venitamine järgmise aastani, sest siis hakkab Gruusias kehtima uus keskkonnakaitse seadus, mis nõuaks mõlema projekti puhul palju märksa karmimate reeglite kehtestamist.

Novembri alguses saatis kohalik kunstiõpetaja mulle pildid tee-ehitusest, millega on juba alustatud vaatamata sellele, et ehitusluba pole projektile veel antud.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta