Tartu Lille Maja noortekeskuse noorsootöö spetsialist Helena Stamberg on vabatahtlike tegevustega seotud olnud juba kümmekond aastat – ta on koordineerides kokku puutunud kõikvõimalike vabatahtlikuks olemise viisidega ning tegutseb vabal ajal ja hobi korras heast tahtest isegi.

„Ma arvan, et Eestis on vabatahtlikkuse kultuur veel algusetapis,“ ütles Helena, „on juba märgata, et vabatahtlikud on Eestis, et tehakse vabatahtlikku tööd ja inimesed on kuulnud sellest, aga see ei ole veel populaarne.“ Tema hinnangul ongi vabatahtliku tegevuse hoogustumine toimunud viimase kümne aasta jooksul ning sellele on kaasa aidanud mitmed suuremad kampaaniad ning tunnustamisüritused. Ometi on kasvuruumi veel kõvasti.

Meeldiv koostöö ja sünergia

„Meil ei ole veel normaalne, et me kõik oleme kuskil aktiivsed ja et seda hinnataks kas või kuskil töövestlusel,“ selgitas ta. Lisaks ei oska inimesed tihtipeale endale teadvustadagi, et see tegevus, mida nad mõne organisatsiooni juures teevad, ongi vabatahtlik töö ning et seda võiks ka vastavalt väärtustada.

Puudu jääbki Helena meelest eelkõige organisatsioonide ja tööandjate poolsest aktiivusest. „Organisatsioonid ise võiksid olla aktiivsemad ja mõelda selle peale, kuidas nad saaksid vabatahtlikke kasutada niimoodi, et see poleks ärakasutamine, vaid meeldiv koostöö ja sünergia,“ selgitas ta.

Vajadus kaasamiseks on Helena sõnul täiesti olemas. „Kõigil on, vähemalt mulle tundub, et on, kole kiire ja nii palju tööd, aga ei tulda selle peale, et võtaks kellegi appi, et leiaks vabatahtliku, kes on huvitatud ja saaks võib-olla mingi kogemuse sellest, “ arvas ta. Kindlasti ei tohiks sealjuures aga ära unustada tagasiside andmist ja tunnustamist – siis on tõenäolisem, et vabatahtlik tuleb tagasi.

Kuidas leida vabatahtlikku?

See, et isiklik suhtlus ja tunnustamine vabatahtlikke motiveerivad ja mõnusa õhkkonna loovad, teab Helena omast käest. Kolme aasta jooksul, mil ta Lille Majas on töötanud, on tulnud tegemist teha mitmesuguste vabatahtlikkuse vormidega.  

Suuremaks vabatahtlike otsimiseks läheb Lille Majas enne tähtsamaid sündmusi ja üritusi. Siis pöördutakse varem kaasa löönud vabatahtlike, nende tuttavate ja oma sõprade poole. Helena on proovinud ka kuulutada Vabatahtlike väravas ja kirjutada listidesse, kuid kindlaim viis vabatahtlike leidmiseks on tema meelest ikkagi suusõnaline suhtlus ja tutvused.

On ka vabatahtlikke, kes igal aastal mõnel üritusel kaasa lüüa proovivad. „Meil on osad vabatahtlikud, kes on juba üritustel osalenud, ja nad tulevadki appi siis, kui need sündmused toimuvad,“ sõnas Helena. Suureks abiks on ka mitmed praktikandid, kes pärast oma kohustusliku praktikaaja lõppu on vabast ajast hea seltskonna ja meeldiva töö tõttu edasisekski abistama jäänud. 

Helena Stamberg (vasakult teine) ja Lille Maja vabatahtlikud pungiteemalises riietuses Foto: Valeri Koort.

Praktikandid, püsivad, rahvusvahelised, töötud...

Lille Maja vabatahtlike kirjus seltskonnas toimetavad aga ka töötud, keda toetab Töötukassa. Seesugune koostöö on Helena sõnul väga hästi käima läinud. Töötu vabatahtlik tegutseb Lille Majas kindlad 50 tundi kuus ning kasu saavad sellest mõlemad osapooled. „Tegelikult on inimesel vaja midagi teha ja tunda, et ta on vajalik ja kui tal ei ole tööd, siis isegi vabatahtlik olla on parem, kui kodus istuda,“ kinnitas Helena.

Kõige aktiivsemalt löövad aga kaasa noortekeskuse kümmekond püsivabatahtlikku. Need on inimesed, kes leiavad regulaarselt aega, et appi tulla ning kelle peale saab alati loota. Püsivabatahtlike hulka arvab Helena ka toimeka ja andeka noorteaktiivi, kel on alati suur energia ning sära silmis. „Neile meeldib laulda, esineda, näidelda, nad on aidanud teha ka päevajuhi tööd, programmi kokku panna ja nende kaudu on ka hea leida teisi noori,“ loetles Helena.

Uusim kogemus noortekeskuse toimekale perele on aga hoopis Itaaliast pärit EVSi rahvusvahelise vabatahtliku Paolo vastuvõtmine. „Me ei osanud seda ise ette kujutadagi kui suur paberimajandus sellega kaasas käib,“ jutustas Helena, „aga nüüd on see kogemus olemas.“

Itaalia vabatahtlik on Lille Majas kohal ja tegutsemas pea iga päev. „Tegelikult ta ise võib-olla ei märka, aga juba see on kas või hea, et noored saavad kellegagi suhelda inglise keeles,“ ütles Helena. Lisaks toob noormees kollektiivi multikultuurset õhkkonda, paari abikäsi ning värskeid ideid ja oskusi.

Lisaaju ja kiired jalad

Nii nagu Paolot ja noorteaktiivi iseloomustab kõiki Lille Maja vabatahtlikke Helena arvates eelkõige multifunktsionaalsus. „Nad oskavad ja suudavad korraldada ja organiseerida ja nad teevad seda hingega ja rõõmuga,“ kirjeldas Helena. Tegemist on tema sõnul usaldusväärsete, avatud ja paindlike inimestega.

„Vabatahtlikud ongi see lisakäed ja lisaaju ja lisa kiired jalad - nad teevad meie töö lihtsamaks,“ sõnas ta. Ühtlasi on hindamatu väärtusega värske pilk ja põnevad ideed, millega vabatahtlikud lagedale tulevad ning kokkujooksnud juhtmeid lahti aitavad harutada.

Oluline on Helena sõnul aga see, et igaüks teeks vastavalt oma soovile ja jaksule. „Meie hoiak ongi olnud selline, et igaüks saab teha täpselt nii palju, kui ta ise tunneb, et ta suudab panustada,“ ütles ta. Samuti jaotab Helena ülesandeid vastavalt vabatahtliku soovidele ning oskustele.

Helena Stamberg (paremalt esimene) Tarkusepäeval Foto: Valeri Koort.

Vabatahtlik pole tasuta tööjõud

See kõik nõuab aga ressursse. „Inimene ei saa tulla vabatahtlikuks nii, et talle öeldakse, et tee nüüd seda, seda, seda ja siis temaga rohkem ei tegeleta,“ sõnas Helena. Oluline on suhelda, läheneda igaühele isiklikult ning anda tagasisidet. 

„Väga tore on, kui saab pakkuda neile mingeid koolitusi või midagi, mis neid motiveeriks lisaks – väikseid  kingitusi või isegi tänukiri,“ rõhutas Helena märkamise ja tunnustamise tähtsust. Kõigeks selleks on organistasioonil aga ikkagi vaja teatud vahendeid: aega, raha, tööjõudu.

„Ka õhustik või mikrokliima on hästi oluline, et vabatahtlik tunneb, et talle meeldib olla nende inimeste keskel,“ lisas ta, „et seal väärtustatakse seda, kes sa oled, või seda, mida sa panustad.“

See on ka põhjus miks nii mõnedki Lille Maja endised vabatahtlikud nüüdki aeg-ajalt läbi astuvad ja huvi tunnevad. „See on inimlikult nii meeldiv,“ sõnas Helena silmade särades, „tunned, et see ei olnud ainult töö, mida inimene andis, vaid see on mingi killuke, mille ta siia endast jättis ja ta tuleb ikka siia tagasi.“

Hobikorras talguline

Nii nagu positiivne tagasiside ja head suhted, paneb Helena silmad särama ka tema enda vabatahtlik töö. Nimelt käib tema Palupõhja looduskooli talgutel ning sõpraderingis ja naudib sealses heas seltskonnas vabastavat töötegemist ja kaunist loodust.

„Kuna ma olen linnainimene, siis ma tegelikult isegi ei kujuta ju ette, mis töid tehakse maal ja looduses, mis kasulikku mina küll saan teha,“ jutustas ta, „aga õnneks on seal inimesed, kes teavad, kes räägivad.“

Selle asemel, et talgutel käimist vabatahtlikuks tööks nimetada, viitab Helena sellele aga pigem kui hobile, aja mahavõtmisviisile. „Meeldivalt aega veeta ja looduses olla mõjub iseenesest väga rahustavalt ja tasakaalustavalt,“ sõnas ta ning lisas, et soovitaks seda kindlasti igale inimesele.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta