Henna ja naha puhul peaks rääkima kahest asjast – miks henna nahakosmeetikas kasutamist leiab ning eraldi teemana see kõige kaunim pilkupüüdvam ja edevam osa henna kasutamisest – hennamaalingud. Hennaasjatundja Katrin Alekand rääkis Bioneerile henna kasutamisest naha kosmeetikumina.

Kõige varasemad leiud, mida henna kasutamisega seostatakse, on loomult rituaalsed ja pärinevad Vahemere idakalda aladelt – Türgi piirkonnast ja Jeerikost ning dateeritud 6. eelkristlikku aastatuhandesse. Kuid juba 3000 aastat hilisemast ajast on Egiptuse aladelt leide, mis kinnitavad, et hennat kasutati kosmeetikumina just selle kasulike omaduste tõttu: lisaks hallide juuste värvimisele aitab hennatamine kõõma ja peanahaprobleemide puhul ja hävitab täid.

Nii võib Aasia-maades sageli näha mustajuukseliste vanemate päikesest pleekinud juustega punapäiseid lapsi – peanahk peab ju olema puhas ning täid ei ole auasjaks. Hiljem hakkavad tüdrukud ise selle eest hoolt kandma, et juukseid indigo lisamisega mustaks või tumedamaks saada. Punapäiseid naisi võib kohata vanurite hulgas. Mehed pöörduvad henna juurde tagasi hallinedes, hakates värvima nii habet kui juukseid ning seda alati mitte korraga.

Afganistani filmis „Osama“ võib näha nii hennatatud juuste kui ka habemega mehi. Ja see ei ole tehtud filmi jaoks – mõlemal puhul on henna väljakasv sedavõrd suur. Samas filmis võib näha ka massistseenides laste hennatatud küüsi, samuti paarikuise väljakasvuga. Nii et see kõik on olemas, ka praegu.

Kindlasti hennatab hoolas ja armastav Põhja-Aafrika või Aasia-maade ema oma lapsukese jalalabad ja sõrmeotsad-küüned, samuti enda omad. Suur osa maainimestest teeb rasket tööd ning muld ja pinnas lõhuvad nahka, henna aitab seda tervemana hoida.

Kui pereema teenib elatist siiditikkijana, siis ei tohi mingil juhul lubada, et majapidamistöödest lõhenenud näpuotsad siidi katki teeksid. Lapsed lippavad suure osa oma lapsepõlvest ringi paljajalu – hennatatud jalanahk ei lähe katki, varbaküüned ei murdu ning taldadele ei tekki lõhesid. Lõõskavalt kuumal suvepäeval on abi hennasussidest - jahutavat hennapastat täis jalanõud annavad kuumaga leevendust, samas ravivad mikrohaavu, võimalikke seenhaigusi, hennaga „pargitud“ nahk on vähem hell ning paljajalu või „tervele perele parajates jalanõudes“ käimine seetõttu kergem.

Lisaks kõõmale ja peaputukate tõrjumisele, naha ja küünte hooldamisele, saab hennast abi seenhaiguste (tinea, pügaraig) korral. Pakistanis ja Indias reisijad võivad kohata oranže eesleid ja ruske-täpilisi lehmi.  See ei ole alati ilu pärast. Sealsed inimesed määrivad oma pudulojuseid – ikka selleks, et looma nahk oleks puhas ja terve. Terve loom on auasi, haige loom perele häbiks. 40-50 kraadise kuumusega aga on iga eesel tõenäoliselt üsna rõõmus, kui ta määritakse üle selja kokku heinaselt lõhnava pastaga ning siis hakkab jahe...

India miniatuuridel võib näha valgeid ratsusid, kelle jalad, saba ja tihti ka kõhualune on punane – see on henna. Henna on päikeseblokaator. Valged lahingutäkud hennatati enne pikka kõrberetke väga hoolsalt kokku – jalad, et vältida vigastusi ja kõõlusepõletikke, ning kõhualune, et vältida kõrbepinnalt tagasipeegelduva päikesekiirguse mõju looma eriti õrna nahaga piirkondadele.

Lisaks reaalsele nähtavale heale on hennal veel üks, ütleme siis, et metafüüsiline hea omadus – selle kasutamine toovat õnne, küllust ja heaolu.

Islamis armastatakse hennat, sest Prohvet ise ning tema naised kasutasid seda. Mohammad olevat vananedes oma habet ja juukseid hennaga tooninud ning selle taime värviomadusi ülistanud. Kuna Prohvet hennat kiitis ning selle kasutamist ülistas, siis usutakse, et henna kannab endas baraka’t – jumalikku õnnistust – ning igaüks, kes hennat kasutab ning endale peale paneb, saab sellest osa. Eelislamistlikus traditsioonis kasutati hennat kurja silma vastaste ohutiste tegemiseks, Indias usutakse, et henna toob õnne ja küllust, õnnistab pruuti ja annab talle erilise ilu.

India pruudihennat teavad kõik ja millegi pärast arvatakse, et hennamaalingu ehk mehendi traditsioon pärinebki Indiast. Tegelikult tõid selle kombe Indiasse moslemid ning veel 1960datel oli pulmahenna komme hindude seas väga vähe levinud. India varasest perioodist pärit miniatuuridel või kujukestel nähtavad veripunased jalatallad ja peopesad ei ole üldjuhul henna. India kaunitarid ei jätnud oma tillukesi imekauneid punaseid jalajälgi lossigaleriide põrandale hennaga – nemad kasutasid kas balsamiin-lemmaltsa õisi (käed ja küüned) või laki-pastat (peamiselt jalad). Lak (lac) on putukate  (Laccifer lacca) poolt eritatud sekreet. Henna ilmub piltidele umbes alles 18. sajandi paiku – siis on näha, et hennatatud on ka küüned ning lihtsalt punaste käe- ja jalalabade asemel on nendel kehaosadel mustrid.

Ja päris kindlasti ei ole hennaga kaunistatud käed-jalad pärit Bollywoodist. Tegelikult ei olnud henna Indias massiliselt populaarne veel 1990datel. Esimene Bollywoody film, kus hennat Aishwarya Rai kätel näeb on 2002. aastal linastunud ning ka Cannes’i filmifestivalil linastunud „Devdas“. Filmis „Umrao Jaan“ on tema hennatatud käed juba teadlikult eksponeeritud. Kummagi Bollywoody-klassika varasemates ekraniseeringutes me hennatatud käsi ei leia nii et hennat India filmidest mäletada ei ole võimalik.

Henna viis popkultuuri kaudu massidesse... Madonna! Nii Läänemaailmas kui Indias. Mäletate tema enam-vähem brünetti-perioodi ning laulu Frozen? Ja videos ning hiljem meedias suures plaanis näidatud hennatatud käsi? Alles peale Frozeni menu läks Lääne popmaailmas lahti mehndi ja bihndi kultus, idamaised kaunistused ja sarid ning ühtäkki tahtsid kõik hindulikud välja näha ja hennat kanda.

Nii et – cherchez la femme! Seekord on kõiges süüdi Madonna.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta