Ilutulestik, ehk rahvakeeli tulevärk, on vaatemäng, mis põhineb pürotehnilise aine põlemisel tekkivatel järjestikustel valgus-, suitsu- või heliefektidel. Aastavahetuse eel uurib Bioneer ilutulestiku ajalugu. 

Tule- ja valgusetendused on püssirohust vanem traditsioon

Paljud antiiksed rahvad kasutasid pidustustel tule- ja valguse mõju süüdates suuri lõkkeid või palju väikseid tulesid. Näiteks Vana-Roomas läideti valgussilmi käsitöölisi ja kunstnikke kaitsvale jumalanna Minervale ja tulejumal Vulcanusele. Makedoonia Aleksandri ajal korraldasid indialased pidude ajal valgusetendusi. Vanad slaavlased kummardasid valguse ja tule abil pea-, äikese- ja kõuejumal Peruni. Selliseid pidustusi oli ka teistel rahvastel.

Meile harjumuspärase paukuva ilutulestiku ajastu sai alguse Hani dünastia ajal, kui Hiina talupojad avastasid bambuse häälekad põlemisomadused: lõkkesse visatuna hakkab puit praksuma ja lõpuks plahvatab suure pauguga. Esialgu kasutasid hiinlased põlevat rohelist bambust pahade vaimude eemale peletamiseks. Hani dünastia valitses 206 eKr – 9 pKr. Selle dünastia sugulased valitsesid ka 25–220.

Lisaks bambusele on püssirohu eelsest ajast tuntud ka Kreeka tuli, mida kasutati peamiselt sõjapidamisel. Kreeka tuli leiutati 7. sajandil Ida-Rooma impeeriumis. Väidetavalt leiutas selle imerelva üks Süüriast pärit kristlasest ehitusmeister, kes põgenes moslemite eest Konstantinoopolisse. See oli süttiv vedelik, mis põles ka vee peal ning oli seetõttu eriti tõhus merel peetud lahingutes. Vedelat tuld kasutati kahte moodi: seda visati süütepommidena  ja heideti algeliste leegiheitjatega. Tagajärjeks oli möllav tuli, mida sai kustutada üksnes liiva, äädika või uriiniga. Kreeka tule täpsed koostisosad pole teada, ent teadlased oletavad, et see võis sisaldada naftat, väävlit ja männitõrva. Kreeka tulel oli hirmutav mõju.

Püssirohtu kasutati Hiinas alguses ilutulestike korraldamiseks

Algne püssirohi koosnes kolmest komponendist – salpeetrist ehk kaaliumnitraatraadist, puusöest ja väävlist. Vaidlus püssirohu täpse päritolu kohta kestab siiani, kuna väidetavalt tunti sarnase koostisega salpeetrit sisaldavaid pulbreid juba 7. sajandil Bütsantsis.

Kõige levinum siiski arvamus on, et püssirohi leiutati 9. sajandil Hiinas ja see levis enamikku Euraasia osadesse 13. sajandi lõpuks. Püssirohu tõenäoliseks leiutajaks peetakse taoistlikku alkeemikut Li Tiani, kes igavese elu eliksiiri otsides püssirohu kokku segas. Hiinas kasutati püssirohtu esialgu meditsiinis ja ilutulestiku jaoks (näiteks noolte lennutamiseks). Relvana võtsid hiinlased püssirohu kasutusele 11. sajandil süütepommides ja 13. sajandil suurtükimürskudes.

Kui Hiinas 9. sajandil valitsenud keiser sai uuest leiutisest teada, otsustas ta seda kasutada oma valitsemisaja aastapäeva pidustustel. Valmistati ette suur hulk bambuskeppe püssirohuga. Keiser viskas need lõkkesse sõnadega: „Muutugu öö päevaks!“ See olevatki olnud esimene suur pidu, kus kasutati ilutulestikku.

12. sajandiks oli ilutulestikuvaimustus kasvanud Hiinas nii suureks, et ilma tulevärgita ei möödunud ühtki pidu ega püha.

1279. aastal kasutati draakoni suust välja lendavaid püssirohunooli Mongoolia sissetungijate vastu. Seda tehnoloogiat rakendatakse ilutulestikumaailmas tänapäevani.

Esimesed ilutulestiku tegijad vajasid kahtlemata nii oskusi kui ka julgust, et erisuguseid valgusefekte tekitada. Nad avastasid, et suured püssirohu graanulid põlevad suhteliselt aeglaselt, peen pulber aga plahvatab. Ilutulestiku tegemiseks valmistati bambusest või paberist torusid, mille üks ots pandi kinni ning alumine osa täideti suurte püssirohu graanulitega. Kui püssirohi oli põlema süüdatud, lükkasid toru lahtisest otsast kiiresti välja paiskuvad gaasid raketti edasi ja nii lendas rakett taevasse.

Värviline ilutulestik on üsna uus leiutis

Hiinast levis ilutulestik teistele maadele. Jaapanis, kus ilutulestikku kasutati religioossetel eesmärkidel, omandas see kunsti vormi ja sai nime hanabi (花火), 'tulililled' (hiina keelest 花火 huāhuǒ, sama tähendus). Rändajad levitasid pürotehnikaalaseid teadmisi Araabias. Araablased kutsusid rakette hiina noolteks.

Kuigi itaalia rändurit ja maadeuurijat Marco Polot peetakse isikuks, kes tõi püssirohu 1270. aastatel Hiinast Euroopasse, on salpeetripõhist püssirohtu, mis tekitab põlemisel heli ja valgust, mainitud juba inglise frantsiskaani munga   Roger Baconi mitmes kirjutises aastatel 1242–1267. Püssirohu retsepti kirjeldas ka Albert Suur teoses "De mirabilibus mundi". Euroopasse võisid selle aine tuua maadeuurijad, mongolid või kaupmehed.

Kui ilutulestikud muutusid popimaks, asutati Itaalias ja Saksamaal pürotehnikakoole, mis võistlesid omavahel. Võit jäi siiski itaallastele, kes mõtlesid välja uusi ilutulestikuplahvatuse liike. 14.-15. sajandil peeti Itaalia meistreid kõige paremateks pürotehnikuteks maailmas.

Itaaliast jõudsid ilutulestikud ka mujale Euroopasse. 15. sajandil oli ilutulestik juba tavaline asi Euroopa kõrgklassi pidustustel. Inglismaal näiteks demonstreeriti pürotehnilisi võimalusi esimest korda 1486. aastal kuningas Henry VII pulmade puhul. Tema poeg Henry VIII tähistas oma abiellumist Anne Boleyniga samuti ilutulestikuga. Aga Henry VIII ja Anne'i tütar Elizabeth I oli ilutulestikust sedavõrd vaimustunud, et kehtestas õukonnas isegi vastava ameti – tulevalitseja.

Venemaale jõudis ilutulestiku eelkäija 14. sajandi lõpus – arvatavasti lasti esimene tulevärk Venemaa taevasse 1389. aastal. Õige hoo sai see meelelahutusvõimalus aga sisse Peeter I ajal, kui ilutulestikest said riikliku tähtsusega üritused. Kõige suurem neist korraldati 1690. aastal, kui noor tsaar Peeter laskis neid oma käega taevasse. Tollal maksis üks kogupauk ilutulestikku 10 000 rubla (võrdluseks: lehm maksis kolm rubla). Moskvas moodustati 17. sajandil ka spetsiaalne raketiasutus, mille ülesanne oli ilutulestikulaengute täiustamine, ning 18. sajandil tekkisid ilutulestikuteatrid, mis hakkasid etendama mitmesuguseid tule- ja fantaasiaetendusi. Hiljem hakkas valgussõude loomises osalema isegi Venemaa teaduste akadeemia.

Aga Ameerikas kasutati teadaolevalt ilutulestikku esimest korda iseseisvuspäeval, 4. juulil 1777 Philadelphias.

19. sajandil laienes ilutulestiku värvipalett ja leiutati eriefektid. 19. sajandi alguses avastasid itaallased, et  kui panna püssirohule juurde kaaliumkloraati, põleb segu vajaliku kuumusega, nii et metallid muutuvad gaasiks ja see annab leegile teistsuguse värvi.

19. sajandil jõudis ilutulestiku kasutamine ka Eestisse. Tulevärki korraldati tähtsatel üritustel, see polnud laiatarbekaup. Pidupäevadel oli kombeks majad linnas illumineerida, mis tähendas majade kaunistamist laternatega. Mõisates oli kombeks teha pargi ilutulestikke.

Ilutulestikele määrati isegi kaitsepühak. Teatmeteos „The Columbia Encyclopedia” ütleb: „Püha Barbara isa olevat sulgenud ta torni ja siis tapnud ta kristliku usu pärast. Barbara isa tabas aga välk ning isa julma suremisviisi tõttu sai Püha Barbara kõigi tulirelvade ja ilutulestiku tegijate ning kasutajate kaitsepühakuks.”

Suuri ilutulestikke korraldatakse arvuti abiga

Tänapäeva ilutulestikke valmistatakse jätkuvalt püssirohuga, mis koosneb tavaliselt kaaliumnitraadist (oksüdeerija), söest või süsinikust (kütus) ja väävlist (kiirendi). Ehk siis enam kui tuhande aastaga ei ole ilutulestik muutunud eriti keskkonnasõbralikumaks ning inimkonnal ei ole plahvatavatest küllalt saanud. Suurem osa ilutulestikutooteist valmistatakse tänapäeval Aasias (peamiselt Hiinas), kus korraldatakse ka eriti meeldejäävaid ilutulestikke.

Segule lisatakse strontsianiiti, mis annab punase leegi. Säravvalge leegi annavad titaan, alumiinium ja magneesium, sinise vaseühendid, rohelise baariumnitraadid ja kollase naatriumoksalaati sisaldavad segud.

Tänu arvutitele on võimalik ilutulestikud veelgi suurejoonelisemaks muuta. Selle asemel et rakette käsitsi süüdata, saab rakettide süütamist juhtida arvutiga, nii et need plahvatavad muusika rütmis.

Ilutulestiku rekordid näitavad raiskamist

Ilutulestikule kulutatakse meeletuid summasid ja ressursse.

Näiteks aastavahetuse ilutulestik Dubais 2014. aasta vastuvõtmisel koosnes 450 000 tulevärgist 100 km pikkusel rannajoonel ja kestis 6 minutit.

Selle ületas aga 2014. aasta 29. novembril Norra põhiseaduse 200. aastapäeva tähistav ilutulestik 540 382 tulevärgiga. Vaatemäng kestis 20 minutit ja kanti Guinnessi rekordite raamatusse.

2018. aastal Araabia Ühendemiraatides saadeti taeva poole 1087 kilogrammi kaalunud ilutulestiku rakett.

USAs Colorado osariigis lasti 2020. aasta veebruaris õhku veel suurem ilutulestikurakett. Raketi kest kaalus umbes 1200 kilogrammi ehk umbkaudu sama palju kui Toyota Corolla sõiduauto. Selle läbimõõduks oli 1,5 meetrit. Rakett lasti taevasse 8-meetrisest torust, mis kaevati linna kohal kõrguva Emeraldi mäe sisse. Lõhkeaine abil lendas rakett torust välja 480 kilomeetrit tunnis ja kerkis umbes 1,5 kilomeetri kõrgusele. Kohal olid ka Guinnessi rekordite raamatu esindajad, kes andsid ürituse korraldajatele üle sertifikaadi. 

 

Miks ilutulestikud on sattunud kriitika alla?

Paljud ilutulestiku loomiseks kasutatavad toorained on kaevandatud mägedest, mille käigus raiutakse metsi ja hävineb elusloodust.

Maapinnale langevad ilutulestiku osakesed sisaldavad sageli raketikemikaale ja värvaineid, mis satuvad pinnasesse ning veesüsteemidesse.

Lisaks tekitavad pürotehnilised vahendid väga palju prügi, mille tekitamine pole hädavajalik.

Ilutulestiku lärm häirib linde, loomi ja paljusid inimesi.

Tänapäeval peetakse keskkonnahoidlikuks ilutulestiku asendamist näiteks laseretendusega. Mõnel pool lennutatakse hoopis droone. 

Kasutatud kirjandus

Sarnased artiklid