Kaugelt sügiseselt Saksamaalt tõin mõned linnuraamatud koju. Üks nendest õpetas minu parimatele tiivulistele sõpradele, hiireviudele, istumispostide tegemist.

See kahe ja poole meetri kõrgune puupost oli otsast T tähe kujulise põikpuuga, millele röövlinnuküüned hästi külge hakkavad.

Sügisene askeldaja, kes ma alati olen, tegingi paarkümmend latti valmis. Need said mitmele poole Neeruti röövlinnuruutu üles seatud. Kui märtsilindu seal mõne peal istumas nägin, siis oli juba uus kevad saabunud. See oli õnn minu jaoks. Suurele Lahemaa rahvuspargile tegin esimese suvega ringid peale.

Ja juba esimesel sealsel sügisel ilmusid Rauasoosse ja mujale lahemaised viupostid. Kui seal viud istumas nägin, siis oli lahe kevad alanud. Ikka ja jälle tuli õnn minu hoovi peale ka seal suurel maal.

Postide alt leidsin viusulgi ja räppetompe ja minu õnn sai veelgi suuremaks. Need enamasti kraavikallastele maasse taotud latid ei seganud ka heinaniitjat või põllukündjat. Nad püsisid siin ja seal pikki aastaid. Rõõmu tundsid neist veel peale viude endi ka kohalikud elanikud, kelle sõbralikud pilgud mind saatsid ja kes ei küsinudki, et miks ma nende juures käin või miks ma neid maasse taon. 

Neeruti ja Lahemaa, 1989-1995.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!