Lõputud verandajutud ei lõppe kunagi vist otsa. Nii arvasin ma oma metsavahi juures kui ta oma naisega mulle uut ja jutustavat maailma lõi. Elu viieteistkümnes suvi mind verandasõbraks tegigi.
- Marek Vahula lood
- 15. oktoober 2021
Seal istusid kaks meest ja seisis üks omapärane naine ning jutustav mina oligi sündinud. Vana õunapuu, mis maja ees varje heitis, meelitas suur-kirjurähni sinna puuvõrasse askeldama.
Ja algas uus verandajutustus, mis mulle teise mina kinkis. See rähnijutt oli see, millest vaid rähn õunapuus ise midagi aru ei saanud. Mulle kinkis ta pisikese loo, et tuleb vaadata ringi ja kuulata metsavahti. Kui sa mõlemat teha oskad, siis oledki ennast teistmoodi üles leidnud. Rähn poleks kunagi ise midagi rääkinud. Seda tegi minu oma metsavaht Toomas, kes mind veranda peal vaikijast hoopis jutustajaks tegi.
Neeruti, 1989.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
