Ükskord küsis üks õpilane pühakult: „Kuidas Sind mõista?“ Pühak vastas, et mind ei saagi mõista, sest ma olen mõistusest kõrgemal. Ka keeruliste olukordade lahendused võivad tulla samal viisil ehk olemasolevast mõistmisraamist kõrgemal. Lahendused lihtsalt ootavad oma hetke, et inimestele avaneda. Pärast pikka mõtlemist ja otsimist, võivad lahendused tulla hoopis ootamatust kohast ning ootamatul viisil. Kõikide asjaosaliste jaoks võib tulemus olla erinev oodatust aga samas lihtsaimast lihtsam!

Kindlasti on meil kõigil olnud elus kogemus, et mõne konflikti järel leiame kaklemise mõttetu olevat ja avastame, et hoopis teineteise toetamine aitab. Teinekord avastame pärast pikka otsimist, et lahendus on koguaeg olemas olnud. See on istunud otse meie ees või koguni meie sees! Meil on vaja vaid väikest nüket, et uus paeluv mõte saaks tekkida!  

Ka tänases Eestis tundub, et kõik vajalikud lahendused on meil tegelikult juba olemas. Need tuleb  lihtsalt üles leida! Me peame otsima mujalt, kui seni otsinud oleme. Me pole leidnud lahendusi olemasolevast süsteemist ja väljaspool iseennast, seega on aeg otsida enda seest ja uurida iseenda suhtumist.

Ei aita suuremad pangalaenud, toetused ega ka abirahad. Näha ju on, et raha ei ole kõikvõimas. See ei ole lahendus egoistlikule elule. Raha ei lahenda näiteks pereprobleeme, ükskõik kui palju seda siis ei proovita lahendamiseks kasutada. Raha ei tee ka rikkaks, sest see ei anna tunnet küllusest ja rikkusest. Ma ei ole vist kunagi ennast tundnud nii halvasti, kui kauge maa viietärnihotelli numbritoas kord tundsin. Suur aga tühi maja, luksuslik aga armastuseta valmistatud toit ja uhke aga eesmärgitu logelemine palmisaarel ükskõik kui ilusa naeratuse saatel, ei anna meile ju tegelikku tunnet elu tõelisest täitumusest, küllusest ja eneseteostusest.

Kui õnnelik on palju raha omav aga sõpradeta inimene? Kui sul on kogu maailma võim, aga sul ei ole ühtegi inimest, kes sinuga suhelda tahaks, siis mis elu see on?  Võimust ja rahast pole abi, kui sa oled ise õnnetu. Mõelgem parem,  mis tunde võivad anda hea ja lihtne päikesetõus või -loojang, lihtne valgusepeegeldus seinal,  mõne väikese linnukese vaikne lauluhääl, kevadise oja vool, vanaema pakutud pirukas, suured ja magusad mustikad, laste naer või  üks lihtne kallistus.

Pärlid kaelakeel

„Me oleme kõik pärlid ühe ja sama kaelakee peal,“ ütleb Amma, üks naine Indias, kes teisi kallistab. Miks on vaja öelda, et ühed helmed on rohelised ja teised punased, sinised või kollased ning seetõttu paremad või halvemad, kui nad on kõik lihtsalt helmed? Ka meie oleme kõik sama kee peal ning vajame ühte ja sama: tuge, armastust ja hoolt!

Lihtsalt osakem näha, mis on meis kõigis sarnast, selle asemel, et otsida erinevusi. Osakem näha positiivset, mitte seda, mis on valesti või halvasti. Osakem inimesi julgustada, selle asemel, et vihjata, nagu nad poleks ikka veel piisavalt head. Ja te näete imesid enda ümber!

Hoopis koostöö, armastus ja teineteise toetamine on lahendus olukorras, kus ükski number, reserv ega laen ei paranda enam mitte midagi. Ainult armastus ja hool ning perekonna ja sõprade ning ka täiesti võõraste inimeste omavaheline lihtne ja inimlik teineteise toetus parandab kõik ja näitab, et peale raha on veel midagi, mis on elus oluline. Ja selle asja nimi on Armastus!

Miks tulla 1.mail kokku ja teha uuesti ära?

Oleme tükk aega Eestis rääkinud sellest, et inimeste ühistunne on kadumas. Eelmisel aastal toimunud Märkamisaja laulupidu tõi paljudele, ka mulle endale, pisara silmanurka. Öösel kell 12 oli Lauluväljak ikka veel puupüsti täis! Me ju vajame seda! Me ju toitume sellest! See tunne, mis tekib, kui on nii palju inimesi koos ja nad kõik tunnevad sama, liiguvad samas suunas ning lihtsalt on teineteise jaoks sel hetkel olemas! Milline võimas tunneon olla üheskoos! Ja milline võimas tunne on teha midagi üheskoos! Teha midagi koos ära, see on oluline hoopis millegi meist palju suurema hüvanguks.

Eelmise aasta 3.mai õhtul valitses minus sama tunne. Minu eluaja kohta oli see tunne enneolematu: 50 000 inimest tuli kokku ja koristas ühe päevaga puhtaks kõik Eestimaa metsad, tuues sealt välja 10 000 tonni prügi! Kõik inimesed arvestasid teineteisega, paljud veetsid veel õhtul pimedas aega prügikotte konteineritesse loopides. Inimesed toetasid ja aitasid loodust! Inimesed unustasid ära, mida ütleb nende pangaarve ja sõitsid oma autodega sadu kilomeetreid (veel ka nädalaid pärast koristuspäeva), et prügi Eestimaa metsadest välja viia. Tuhanded ja tuhanded inimesed tegid ühel päeval midagi vabatahtlikult – kõigi teiste heaks!

3.mail nägime, et meie tegevusel on tagajärjed. Me mõistsime, et ka meie hoolimatul eneseülistamisel on hind. See põhjustab kannatusi paljudele olenditele – putukatele, metsaloomadele ning taimedele.

Mulle tundub, et 3. mai õhtul saime kõik aru, et suures-laias ilmaruumis on olemas olulisemaid asju meie enda lihtsatest ja labastest soovidest. Et kui midagi hävineb meie tõttu, hävineb ka osa meist. Kui mõni loom, lind, konn või putukas kannatab või sureb meie tekitatud prügi ja reostuse tõttu, kannatab või sureb ka osa meist.

Hoides loodust hoiame ka iseennast. Hoides iseennast hoiame ka automaatselt loodust. Mul on siiamaani aukartus ja tänutunne kõikide nende inimeste ees, kes julgesid osaleda! Ja ma tänan südamest neid, kes võtsid vaevaks kohale tulla ja teha midagi täiesti isetut - koristada metsast ära kogu inimeste jäetud prügi.  Just nõnda võiksimegi suhtuda kõikidesse täna meie ees seisvatesse probleemidesse!

Mis peaks Eestis muutuma?

Me näitasime eelmisel aastal, milliseks ühistundeks ja -tegemiseks me võimelised oleme. Ja me mõistsime, kui võimas see üheskoos tegemise tunne oli.  Me tegime nii palju ära Eestimaa ja kogu maailma looduse heaks.

Aga mis oleks, kui mõtlesime nüüd 2009. aasta 1. mail kõik üheskoos, mida väikest ja suurt me saaksime ära teha, et muuta elu kõikide meid ümbritsevate inimeste ja ka meie enda jaoks paremaks.

Päevast päeva rügavad sajad-tuhanded inimesed tööd teha, et ainult iseenda elu paremaks teha ja näevad, et hoolimata suurtest pingutustest, jäävad nad järjest kurvemaks. Läbi elu üksinda rühkimine on raske. Suur enesehinnang kaob silmapilkselt, kui seda on otsitud vaid välisest, mõtlemata mis saab siis, kui seda välist enam ei ole.

Miks me peame tegema oma elus tööd, mis ei anna meile täielikku rahulolu? Ja miks me peame terve elu rügama ainult raha pärast, surudes maha oma unistused ja nägemused, kuidas elu tegelikult toimida võiks. Miks ei võiks me elada nii, et julgustame oma lapsi tegutsema ka teiste hüvanguks? Miks ei võiks me aidata üheskoos vanureid? Miks ei võiks me luua üheskoos ilu, koostööd ja harmooniat? Miks ei võiks me ühiskonnas, koolides, töökohtades ja lasteaedades toetada ja julgustada kõigi väikeste ja suurte vaikselt paremast ja hoolivamast maailmast rääkivat südamehäält? Miks ei võiks me leida koostöö abil paremaid lahendusi?

Olen näinud, kuidas millegi hea ärategemisel ja ühise toreda eesmärgi juures muutuvad  sõbralikeks ja teineteist toetavateks vendadeks ja õdedeks. Kümned tuhanded on valmis kokku tulema ja midagi ühiselt ära tegema. Nähes, et eesmärk on hea, hakkavad inimesed konkureerimise asemel hoopis teineteist toetama. Nähes, et tulemus on hea, julgevad inimesed teineteist rohkem usaldada. Miks ei võiks nii olla kogu aeg?

Häid asju ajades, on lihtne leida aitajaid, sest inimesed soovivad anda oma panust. Tehkem siis rohkem häid ja õigeid asju! Kui proovime koguaeg seinast läbi minna, siis ei saagi see ju lihtne ja hea olla. Kui proovime midagi jõuga või halvaga saavutada, siis ei ole ka põhjust teistele meeldida. Uskugem hoopis, et parem maailm on võimalik! Ja tehkem midagi selle heaks ühiselt ära!

Võtke aeg-ajalt autoga linna sõites bussipeatusest inimesi peale. Viige oma vanematele ja vanavanematele midagi süüa või küpsetades neile ise kooki. Andke oma lemmikloomadele ilma igasuguse kiirustamiseta võimalus teiega mängida. Pühendage aega oma lastele ja perekonnale. Kuulake, mida teistel öelda on. Lihtsad asjad! Aga oi kui võimsad!

Vaid jagades oma varandust võime end tunda tõeliselt rikkana. Vaid teineteist toetades võime end tunda tõeliselt õnnelikuna. Vaid andes saame ja näeme, et tegelikult on andmine ja saamine üks ja sama asi! Tõsi, andmine ei tohiks toimuda iseenese arvelt. Kui aga on anda midagi lihtsat, siis andke – olgu selleks siis kasvõi üks hea ja positiivne mõte või lihtne tegu. Arvestagem teineteisega, toetagem teineteist, sest me elame ju seda elu koos!

Lähme kõik ühiselt 1. mai mõttetalgutele ja mõtleme välja, kuidas meie riik saaks olla parem koht, kuidas luua elu, mis oleks täis südamlikkust ja teineteisega arvestamist!

Võtke endale aeg, et hoolida: oma riigist, kogukonnast, iseendast ja teineteisest! Tähtis pole see, mis teised teevad või ei tee minu heaks, vaid mida mina saaksin ise teha teiste ja oma kodu heaks. Me saame mõelda oma peaga. Aga mis oleks, kui tuleksime kokku ja mõtleksime korra ka oma südamega? Mõeldes südamega, suudame rohkem. Mõeldes südamega, suudame teisi aidata. Mõeldes südamega, oleme ise paremad inimesed. Mõeldes südamega, suudame alati midagi teistega koos ära teha, hoolimata oma rahvusest, positsioonist või sissetulekust.

Kui aus olla, siis arvan, et enamik probleeme maailmas tekibki sellest, et inimesed mõtlevad liiga palju ja tunnevad liiga vähe. Tundes rohkem hoolt, tingimusteta omaksvõtmist, kaasa elamist ja kaasa tegemist, saame ju ka ise rikkamaks ja õnnelikumaks!

Tulgem ja tehkem koos Eestimaa paremaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta