Oma mõtetes vastab enamus lugejaid pealkirjas esitatud küsimusele eitavalt. Paraku päriselus on lood teisiti – suurem osa tarbijatest teeb oma ostud pimesi ehk jäädes lootma parimat. Enamasti ju muud üle ei jäägi! Näiteks puu- ja köögiviljade kohta ei saa üheski poes lugeda, milliste taimekaitsevahenditega neid pritsitud on. Siinkohal parandavad olukorda tarbija enda teadlikkus ja mõned kasulikud nipid.

Miks kemikaale kasutatakse?

Taimekaitsevahendeid kasutatakse, et kaitsta taimi ja nende saaduseid kahjurite ja umbrohu eest, mõningal määral ka saagi säilitamiseks.

Keskkonda säästvamates tingimustes võib keemilise tõrje asemel näiteks kasvatada sorte, mis on haigusetekitajatele resistentsed ning umbrohtu võib tõrjuda ka mehaaniliselt. Kahjuks tänapäevase intensiivpõllumajanduse esmane eesmärk on saada võimalikult suurt saaki ning selle saavutamiseks ei kohkuta tagasi taimekaitsevahendite kasutamisest.

Kahjuriteta, mädaplekkideta ja kauasäilivad puuviljad ja köögiviljad on riiulitel ning kastides silmale head vaadata. Nii kipuvadki kaupmehed eelistama näiteks õunu, mis on toodud Lõuna-Euroopast ja mida on 13-15 korda kasvuperioodil mürkainetega pritsitud. Tegelikult on tarbijatel tervise seisukohast kasulikum süüa kodumaiseid lühema elueaga  õunu.

Miks on taimekaitsevahendite jääkidega vaja arvestada?

Intensiivpõllumajanduse kasumiteenimise viisid aitavad taimekaitsevahendite jääkidel jõuda meie toidulauale.

Taimekaitsevahendid on ohtlikud ka väikestes kogustes, sest nad kogunevad organismi ja nende mõjud hakkavad ilmnema alles pika aja pärast. Taimekaitsevahendite turule lubamiseks ja piirnormide kehtestamiseks maksavad Euroopa Liidus kindlad reeglid ning mõistagi arvestatakse reeglite kehtestamisel keskkonnakaitseliste aspektide kõrval ka ohtu inimeste tervisele. Paraku on reeglid üksikute ainete kohta, mitte kemikaalide kompoti kohta, millega tarbijad igapäevaselt kokku puutuvad. Probleemi põhjus peitub asjaolus, et mürgiste kemikaalide vastastikmõjud on põhjalikumalt uurimata.

Eesti laborites on puu- ja köögiviljadest jääkidena võimalik tuvastada  vaid viiendikku ELis registreeritud 1100-st pestitsiidist. Lisaks kõigele ei jõua kontrollide tulemused  tarbijani regulaarselt.

Toote pakendid annavad meile infot toidule lisatud säilitusainete, värvainete ja muu sarnase kohta, aga agrokemikaalide valdkond on tarbijale endiselt tume maa. Me ei tea ise ka, mida me tegelikult ostame.

Arvestada tuleb ka asjaoluga, et suurem osa puu- ja juurvilju analüüsitakse laborites koos koorega. Koore eemaldamisel, vilja pesemisel ning kuumtöötlemisel mitmete jääkide sisaldus väheneb, aga kui palju täpselt, ei tea me endiselt.

Kooritud puu- või köögivilju tuleks sobiva koguse toitainete saamiseks süüa mitu korda rohkem, see aga tähendab ka mitu korda rohkem energiat ehk kaloreid.

Milliseid vahendeid kasutatakse?

Kõige rohkem esineb puu- ja köögiviljades seenhaiguste tõrje preparaatide ehk fungitsiidide jääke, mis toimivad nahka ärritavalt, seksuaalfunktsiooni mõjutavalt ja teatud kogusest alates ka vähki tekitavalt.  

Samuti esineb sagedasti fosfororgaaniliste putukatõrjevahendite jääke, mis põhjustavad eelkõige närvitalitluse häireid.

Kõik puuviljades kasutatavaid säilitusained põhjustavad suurtes kogustes tervisekahjustusi. Kahjustuse liik ja ulatus oleneb organismi sattunud aine hulgast, sinna sattumise viisist ja aine spetsiifilisusest. Enamik neist kahjustab maksa ja neere, põhjustab vähemal määral naha- ja hingamiselundite kahjustusi.

Mõned näited

  • Karbendasiim on üks turvalisemaid fungitsiide, kuid katsetes on seegi põhjustanud loote väärarenguid, mõjutanud maksa jm.

  • Kloorpürifoss on koguse poolest maailma juhtivaim putukatõrjevahend, mis Maailma Terviseorganisatsiooni liigituse kohaselt on mõõdukalt ohtlik. Mõjutab närviimpulsse.

  • Difenüül  on seentevastane säilitusaine, mida kasutatakse enim tsitruseliste koorepinna töötlemisel. Arvatakse tekitavat ülitundlikkust nahal, iiveldust, oksendamist, silma- ja ninaärritust. Inimorganismi satub kemikaal apelsinide, sidrunite ja greipide koorest. Osaliselt võib seda eemaldada pesemise teel.

Millised puuviljad ja köögiviljad on kõige ohtlikumad?

Eriti keemiarikkad on tsitruseliste - mandariinide ja apelsinide - koored. Palju sõltub koorte kemikaaliderikkus ka päritolumaast ja põllumajanduse tüübist.

Rohkelt on mürkkemikaalide jääke leitud ka viinamarjadest, maasikatest ja tomatitest.

Kodumaistest köögiviljadest on olnud probleeme hiinakapsa, porgandite, kartulite ja maasikatega.

Kartulite puhul on oluline jälgida, et need ei oleks rohelise koorega, sest siis ei päästa isegi mahepõllundus mürkide eest. Roheliseks muutunud kartulid on tervisele kahjulikud, sest sisaldavad looduslikku mürki solaniini, mis ei lagune ka kuumutamisel. Solaniin mõjub närvisüsteemile, juba päris väike kogus võib ühend põhjustada üldärritust. Samuti võib solaniini sisaldava rohelise kartuli söömine põhjustada mao valulikke kokkutõmbeid, peavalu ja kõhulahtisust.

Kuidas tunda ära mürgiste kemikaalidega puuvilju?

Kui õun on töödeldud säilitusainetega, on see enamasti  läikivam.

Üldjuhul on eestimaine toit välismaisest puhtam, kuna siin pole olnud võimalust kasutada põllumajanduses nii palju kemikaale.

Mida soojemast riigist puuviljad toodud on, seda tõenäolisemalt on nad mürkkemikaalidega pritsitud.

Kuidas puuvilju ohutumalt süüa?                 

  • Õuna tuleks pärast pesemist koorida, sest taimekaitsevahendid tungivad puuviljadel ka koore alla. Igal juhul tuleks välismaised puuviljad koorida pere nooremate jaoks.

  • Lõigake kindlasti ära õunavarre ühenduskoht, sest just sinna koguneb kõige rohkem mürgiseid aineid.

  • 90% pestitsiididest koguneb puuvilja koore sisse. Pesemine vähendab ka bakteriaalse saastumise ohtu. 

  • Ka tsitruselised vajavad pesemist, sest muidu kanname kemikaalid kätega koorelt viljalihale.

  • Pange viinamarjad enne söömist pooleks tunniks sooja vette. Soe vesi leotab marjade pinnale kleepunud jääkained lahti. Seejärel peske marjad voolava vee all puhtaks. Te võite marjad rootsude küljest lahti noppida, need sõelale asetada ja siis uuesti loputada. Kõige rohkem jääkaineid kipub kleepuma just rootsu ja marja ühinemiskohta.

  • Ära tuleks koorida ka paksukoorelised tsitruselised, sest neid on lubatud hallituse vastu välispidiselt säilitusainetega töödelda.

  • Sidrunivett tehes või sidrunit kuumale joogile lisades koorige vili enne ära. Peske sidrun enne viilu lõikamist.

  • Ärge keetke apelsini- ega sidrunikoortest sukaadi.

  • Ärge lisage apelsinikoort küpsetistele, sest just sinna koguneb kõige enam taimekaitsevahendite jääke.

  • Kirjanduse andmetel võib ainuüksi pesemine vähendada lehtköögivilja nitraatidesisaldust 10–15%.

  • Tomatitel eemaldage varre liitumiskoha juures olev kõvem südamik, mis sisaldab solaniini.

  • Kartulite puhul on oluline vältida, et need ei oleks rohelise koorega.

  • Kõige kindlam on aga süüa mahedalt kasvatatud mahetoitu.

Mahepõllumajandusele vastavad eri maades erinevad terminid:

  • bioloogiline põllumajandus - Austria, Saksamaa, Šveits, Itaalia, Prantsusmaa

  • ökoloogiline põllumajandus - Rootsi, Norra, Taani, Hispaania 

  • orgaaniline põllumajandus - Inglismaa, USA

  • looduslik põllumajandus  (luonnonmukainen, luomu) - Soome             

Loe lisainfot:

Allikad:

1. S. Saar "Puuviljade säilitamisel kasutatavad ained" 2005.a

2. Maaleht - H. Raamets "Välismaine võõrasema saadab eestlasele mürgitatud õunu" 05.03.2009

3. Tarbija24 - E. Kruuse "Roheline kartul on mürgine" 14.02.2008

Sarnased artiklid