Eile õhtul jalutasin Põhja-Tallinnas ja kukkusin tänaval. Ma polnud purjus ega haige, ma ei libisenud ega kiirustanud, mind ei tõugatud, ma ei saanud autolt lööki – lihtsalt mu jalg takerdus ootamatult kõrge äärekivi taha.

Kukkumine oli järsk ja ehmatav. Mõtlesin sel hetkel, et jääksid vähemalt hambad ja nägu terveks. Mu lemmikprillid ilmselt päästsid mind hullemast, sest need jäid asfaldi ja näo vahele, kui põsesarnaga vastu maad lajatasin. 

Pääsesin sinikate ja kriimustustega. Valutav nägu, sinine silmaalune, verevalumitega peopesad paranevad ilmselt mõne päevaga, aga head prillid tuleb välja vahetada. Kui koju läksin, tuli üks hooliv inimene bussipeatuses küsima, kas kannatan koduvägivalla all. Õnneks mitte. See küsimus lihtsalt näitas, milline mu välimus pärast kukkumist oli.

Pole oluline, kus ja milline äärekivi mulle ette jäi – Tallinn on kõrgeid teeservi täis.

Mina olen täiesti tavaline täiskasvanu, kes ei kasuta liikumiseks abivahendeid. Mu tähelepanu hajus korraks – ja sellest piisas. Aga kui samasse olukorda satub liikumisraskustega, eakas või väsinud inimene, on kukkumine veelgi tõenäolisem. Ratastooli abil liikuv inimene isegi ei pääse kõrge äärekiviga kõnniteele.

See kogemus tuletas meelde, et ligipääsetavus ei ole vaid puuetega inimeste privileeg. Seda on vaja meile kõigile! Kõrged äärekivid ja halvas seisukorras teed ohustavad igat liiklejat – lastest eakateni.

Ligipääsetav linnaruum ei tähenda üksnes võimalust liikuda, vaid ka turvatunnet ja väärikust. Minagi oleksin tahtnud koju minna ilma sinise silmata. Ma ei ole rõõmus, et pean uued prillid ostma.

On aeg mõista, et ligipääsetavus ei ole luksus. Me kõik väärime seda. 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta