Küllap oleme kõik unistanud võimest elus ette tulevatest olukordadest ja inimestest läbi näha. Kas selgeltnägijatest võib abi olla?

Kui vanasti saadeti nõiad tuleriidale rahva meelt lahutama, siis tänapäeval kutsutakse nad aupaklikult sedasama tegema saatesse «Selgeltnägijate tuleproov». Aga kuni teadlased pole ekstrasensoorseid võimeid «avastanud», laborites läbi uurinud ja dešifreerinud-defineerinud, ei saa neid ju uskuda. Või siiski ...

Jätame turvaliselt teaduspõhise maailma ja eelarvamused korraks sinnapaika ning sukeldume avatud meelega ekstrasensitiivide müstilisse reaalsusesse.

Meie selgeltnägijate tuleproovis osaleb kolm Kanal 2 samanimelises saates nähtud ekstrasensi: Hannes Vanaküla, Kristi ja Geit Eero, lisaks tuntud ravitseja Anna Bõstrova ning meediast veel puutumata Haldjapiiga. Nendega samadel alustel paneme proovile ka ülivõimetest prii skeptilise lihtinimese – ansambli Taak solisti Mart Kalveti, kes püüab kainet mehemõistust kasutades vastata samadele küsimustele, millele selgeltnägijad.

Pea kõik nad ilmutasid katse alguses kergeid ärevusmärke. Tavaliselt tullakse nende juurde ju abi paluma, mitte nende võimeid testima. Teleris nähtust erinevalt ei püüdnud meie kedagi siiski auto pakiruumi peita ega löönud letti lahendamata veriseid kuritöid.

Mina, eksperimendis osalejate jaoks võhivõõras inimene, esitasin neile lihtsalt kaheksa enda eluga seotud küsimust. Kuna õigeid vastuseid tean vaid ise, olin ühtlasi tuleproovi ainukohtunik.

Mida küsisime?

• Iseloomusta mind ning kirjelda mu praeguse eluetapi mõtte- ja tundemustreid?

• Mis on kotis? Vastus: minu küpsetatud leib.

• Iseloomusta foto järgi minu vanavanaema.

• Mis on kotis? Vastus: Vanavanaema luulekogu.

• Iseloomusta foto järgi mu sõpra!

• Vali viie ingli hulgast see, millel on minuga kõige tugevam energeetiline side. Vastus: patsidega roosakas riidest ingel.

• Kotis on üks Nipiraamat. Kirjelda inimest selle kaanel! Vastus: kirjeldama pidi Ženja Fokinit.

• Leia kahelt klassipildilt surnud klassikaaslased! Vastus: surnud on kolm klassivenda + klassijuhataja.

Hingasin sügavalt sisse ja lasin röntgenpilguga inimesed oma hingesoppe skaneerima.

Kristi – näeb kaitseingleid

Esimesena astub eksperimendis üles selgeltnägija Kristi (33), kes kasutab mineviku, oleviku ja tuleviku lahkamiseks kaardipakki ning ruunikive.

Mu teismeikka kiigates «näeb» ta – ärge küsige, kuidas, ma ei tea – mind aktiivse organisaatorina, kellele usaldati koolis ürituste korralduslik pool. Oo jaa, liigagi tihti!

Kristi sõnul on mul ka loomingulised käed. «Kas sa just joonistada oskad, aga sul on isikupära ja ümbertuunimise oskus.» Äratundmisrõõm on suur. Joonistada ma tõesti ei oska, aga kunstipäraseid asju susserdan heameelega teha. «Sinuga käivad kaasas ka temperamentsed tantsud, elujanu, kärts-mürts ja kirg,» ei pane Kristi ka seekord mööda. «Võid olla ka hästi mugav ja laisk.» Ikka juhtub, jah! «See, mida tööalaselt teed, teed õigesti. Läbi oma lugude justkui ravid ja kaitsed inimesi, » jätkab ta. Nurrun heameelest, kuid ootan samas huviga, millal naine mu tumedamate külgede lahkamiseni jõuab. Ta teatab hoopis, et: «Sind ümbritseb palju ülestõusnud ingleid, meistreid ja pühakuid. Oled sündinud kaitstuna. Kui sinuga midagi juhtub, pääsed vaid kriimustustega.» Ma ei hakka selle info tõepärasuse kontrollimiseks kuskilt alla hüppama, aga pelgalt tõendite puudumise tõttu väidet ümber lükata ka ei raatsi ... Ja kui mõtlema hakata, siis kontimurdvaid intsidente pole mul elus tõesti ette tulnud. Hakka või kaitseinglitesse uskuma.

Vanavanaema luulekogu kohta viskavad kaardid sensitiivile ette hunniku vihjeid: surm, veresugulus, vana asi, pühade traditsioonide jätkumine, taassünd. Kristi on kerges segaduses ja mina püüan kiivalt oma hämmingut varjata. Ruunikivid lisavad veel, et kotis on mingi varandus, mille jättis mulle keegi siit ilmast lahkunu. Raske on oma vaimustust varjata!

Inglivalikus naine viimasel hetkel eksib, kuid õiget inglit käes hoides tunnistab, et tahaks nutta. Olen hämmingus. Kunagi sõbralt saadud ootamatu inglikingi peale nutsin endal lausa särgi seljas märjaks, ehkki enne polnud inglitele suurt tähelepanu pööranud.

Kotti peidetud Ženja Fokini asemel «näeb» Kristi Nipiraamatu kaanel aga kastanpruunide laines juustega, suurte silmade ja peenikese kulmujoonega 40ndates naist. Ja siis äkki teatab ta, et on väsinud ja soovib eksperimendi katki jätta. «Ma ei vaja avalikkuse tähelepanu. Tegelen parema meelega tõeliste abivajajatega,» annab katsealune mõista, et praegune on tema jaoks energiakulu, mida ta erivõimetega inimesena endale tegelikult lubada ei tohiks. Olgu nii.

Geit Eero – tajub hästi inimese loomust

Geit Eero (27) kokkuvõtlik iseloomustus mulle kõlab nii: «Inimesi hindad nende tegude, mitte millegi muu järgi. Oled iseseisev ja sulle meeldib tegeleda hingeliste asjadega.

Kui joonistad või kirjutad midagi, teed seda omaette ja endale. Need, kes näevad, on privilegeeritud. Oma otsustes oled julm. Kui võtad otsuse vastu, siis teiste arvamus sind väga ei huvita. Pole vahet, millega tegeled. Selle, mille endale sihiks võtad, sinna ka jõuad.» Olen jahmunud ja noogutan.

Geit ei vaata mulle isegi otsa, kuid loeb mind ometigi nagu avatud raamatut edasi: «Täius, mille enda ümber loonud oled, on su kaitsekiht. Oled rahulik. Oma tegelikku olemust ja emotsioone sa välja ei näita. Tähelepanu poole pealt püüad võimalusel hoida tagaplaanile.»

Selle viimase omaduse vilistaks mu sõbrad ilmselt välja. Ise vilistan välja vaid sõna «rahulik». Ma olen, jah, umbes sama rahulik kui vulkaan Etna – väliselt väärikas, seesmiselt seismoloogiline.

Siiski, kokkuvõttes võtavad mõtte- ja tundemustrid, mis sensitiiv sõnadesse vormib, oma täpsuses kergelt hingetuks. Kuid vaat kotti peidetud lihtlabast leiba ta ära ei arva ning Nipiraamatu kaanel «näeb» ta Ženja asemel hoopis tumeda poisipeaga noort naisterahvast.

Ka inglite hulgast valib Geit välja tähendusrikkuselt teise pretendendi. Kotti peidetud asjadest on see katsealune kõige edukam mu vanavanaema luulekogu äraarvamisel. Ta hõõrub käed soojaks, hoiab neid koti kohal, suleb silmad ja lausub siis pärast pikka pausi: «Näen risti, hauakivi ja rõõmsat sind. See on su ellu tulnud emaliini pidi.» Geit on segaduses, mina juubeldan. Rist ja hauakivi viitavad mu surnud emapoolsele vanavanaemale ning tema luulekogu leidmine valmistas mulle tõesti rõõmu.

Ta iseloomustab väga täpselt nii mu sõpra kui ka mu vanavanaema. «Ta oli kavala huumorimeelega rõõmsameelne inimene, kes püüdis elule vaadata alati helgest küljest,» kirjeldab selgeltnägija viimast ja küsib siis äkki: «Oli ta nõid?» Mu vanavanaema oli omal ajal tõesti ravitseja. Kuidas ta seda vaid luulekogu põhjal tunnetas, jääb minu jaoks saladuseks.

Surnud klassikaaslasi ja kooliaegset armastust klassipiltidelt leida tal ei õnnestu.

Haldjapiiga – teravad tajupildid

Haldjapiiga (27) vaatab mind fookusest väljas silmadega ja ütleb, et meditsiinis olen kehv, kuid mulle sobiks joonistamine ja klaverimäng, olgugi et ma neid ei oska. «Oled mõneti kärsitu. Tööinimesena sihikindel. Pereinimesena pingutad üle,» lisab ta. No siis on ju Eesti meditsiinisüsteemil vedanud, et ma nende juures ei tööta! Ülejäänud info võtan teatavaks suurema ahaa-elamuseta.

Leivamõistatus jääb Haldjapiigal lahendamata ning ka inglivalikul teeb ta viimasel hetkel vale otsuse. Kuid siis muutub tema tunnetus ootamatult teravaks ja kotti peidetud vaarema luulekogust õhkub juba õigeid energiaid. «Tunnen inimest, kes on surnud. See asi on nagu surnutühi. Pole energeetikat. Selle sisust on natuke täidetud ja see on hetkel sinu oma, justkui pärandus,» püüab sensitiiv oma tajupilte mulle kirjeldada. Olen rabatud. Ta tunnetab isegi seda, et kaustik on vaid osaliselt täis kirjutatud!

Vanavanaema pildilt vaatab talle vastu kindlameelne teravmeelsete naljadega naine, kes on väliselt elurõõmus, kuid seesmiselt pigem kurvameelne. Taas täkkesse!

Fokini mõistatuse lahendamisel on Haldjapiiga kõikidest eksperimendis osalejaist oma nägemisvõimelt peajagu üle. «Kaanel on heledate, peaaegu valgete juustega kõhn noor inimene – mees, kuid maitselt kui naine,» filtreerib ta tajutut läbi oma vaatevinkli. Ka mu sõbrale pildi järgi antud põhjalik iseloomustus langeb kirjeldatavaga laitmatult kokku.

Möödaminnes määrab Haldajapiiga mulle sügavalt silma vaadates ära ka mu miinused – kummagi silma kohta eraldi! Täppistabamus! Mu imestusel pole piire.

Ette antud klassipiltidelt leiab ta ka viimse kui ühe siit ilmast lahkunu üles. Kuidas on see võimalik? «Aga vaata ise – kõik surnud on ju pildil kahemõõtmelised, elus inimesed aga kolmemõõtmelised,» seletab ta rahulikult, kui, silmad vidukil, ta kõrval meeleheitlikult oma klassikaaslasi kahe- ja kolmemõõtmelisteks manada püüan.

Hannes Vanaküla – veider nägemus, tubli tulemus

Hannes Vanaküla (45) keerukate teooriate taustsüsteemis olen Putukas: töökas siblija, kelle missioon on koguda infot. Teades, et peale putukate elutsevad tema süsteemis veel Punased, Torbikud ja Peajalgsed, olen oma Putuka staatusega isegi rahul. Seda enam, et ma pidavat elutsema hingelises sektoris.

Sensitiiv kirjeldab väga täpselt mind valitsevaid mõttemustreid ja emotsioone, märkides, et minus ootab kasutuselevõttu üks anne: «Võid inimesi kokku kleepida ja neid laiali ajada.» Mu sünnipäevadel on nii mõnedki sõbrad paaridesse heitnud, aga asja pole neist pikas perspektiivis saanud. Nii et ilmselt tuleb endas seda kosjasobitaja/ suhtenõustaja annet veel arendada. Selle laiali ajamise ande jätaks sinnapaika.

Kotti peidetud leiva mõistatuse juures märgib katsealune, et midagi on sellest esemest kadunud. Tal on õigus, sest leivapäts on poolik.

Siis näeb ta vaimusilmas punast kera ja inglit. «Saan pilte, aga vaevlen nende kodeerimisel,» raputab ta segadusse aetult pead. Kotisuud avades tabab teda pettumus: «No kurat, leib on ju asi, mida oleks pidanud tunnetama!»

Ajakirja kaas paneb Hannese vaimusilma ees vee sillerdama – sümbol, mille ta mängleva kergusega vadistavaks meheks dekodeerib. Kui veele lisandub tema vaimusilmas veel ka UFO sümbol, on asi selge – tegu peab olema mittestandardse mehega, kes figureerib teles. Vau! Kuidas sillerdav vesi ja UFO Hannese õige vastuseni viivad, jääb mulle taas mõistatuseks.

Kinnisilmi mu vanavanaema kotis varjuvat luulekogu «vaadates» lööb katsealuse silme ette vana inimene. Hanneselt mu vaaremale antud iseloomustused klapivad teiste sensitiivide jutuga.

Ainsana leiab tema üles mulle kõige tähendusrikkama klassivenna ja ingli. Surnud klassikaaslastest leiab ta pildilt üles ühe.

Anna Bõstrova – hingeasjades hea

«Oled lapsest saati olnud väga uudishimulik. Teismeeas tahtsid olla omamoodi ja sa pole siiani stereotüüpne. Ei taha samu asju, mida teised,» alustab Anna Bõstrova (54) mu kirjeldamist. Nii kipub olema jah. «Sul on ka anne tunda ära erilised sisemise tarkusega inimesed. Haistad hästi inimeste loomust ja tunnetad nende tõelist tuuma,» märgib naine ning kirjeldab filigraanse täpsusega mind valitsevaid mõtteid-tundeid. Mulle meenub, et sama juttu rääkis üks teine inimene mulle ka hiljutises hiromantiaeksperimendis. Peale eksperimendi küsimuste vastab Anna ka sellistele küsimustele, mis on mul hingel, kuid mida ma ei sõnasta. Taban end pidevalt veidralt tundelt, et ta loeb mu mõtteid.

Kotti peidetud materiaalsete asjadega katsealusel nii libedalt ei lähe. Leiva asemel arvab ta kotis olevat kosmeetika, pliiatsid või raamatud. Ajakirja kaanele pakub pikajuukselise lapsega naise. Viie ingli hulgast tõstab esimesena välja küll õige, kuid

tembeldab selle hoopis halva energia kandjaks. Või mine tea – äkki ongi?

Koti sisu äraarvamisest läheb Annal kõige paremini vanavanaema luulekoguga. Nagu Hannesel, kerkivad ka temal silme ette sümbolid. Luulekogu lööb talle ette pildi veest, mis tema tunnetussüsteemis viitab rääkimisele, voolavale jutule. Vanavanaema kirjeldab Anna kõikidest selgeltnägijatest kõige põhjalikumalt. Ka sõbra pildi järgi antud iseloomustus on hämmastavalt täpne ja klassipiltidelt leiab sensitiiv neljast surnust üles ühe, kuid minu koolipõlvearmastust ta ära ei arva.

Mart Kalvet – üllatavalt tubli skeptik

Ilmselt selleks, et minu loomuomadustes võimalikult kiiresti selgusele jõuda, kipub Mart Kalvet (36) lobisema. Keeldun ta kavalatele võtetele allumast ja ta on sunnitud mind kohe kirjeldama. «Näen, et olete edukas.» Nõuan selgitust.

«Minu vastas ei istu hipiplika, vaid šikk noor daam. Teil on ressurssi, et pöörata tähelepanu oma välimusele,» selgitab ta. «Sellest, et te muigate ja naerate tihti, järeldan, et teil pole suuri emotsionaalseid pingeid elus,» jätkab ta.

Selline järeldus on natuke liiga induktiivne. «Usun, et olete hea klaverimängija, sest teil on pikad sõrmed.» No nii, juba teist korda saadetakse pikanäpuline Aive selles eksperimendis klaveri taha. «Olete ka hea suhtleja. Arvan, et te ei tööta üksinda, vaid suuremas kollektiivis.» Võin olla küll aktiivne suhtleja, kuid töötan siiski üksi nagu vabakutselisele kohane.

Sarjad, mis Mart mulle mokka mööda arvab olevat ehk «House» ja «Kondid» ei jäta mind tõesti külmaks. Aga no samas, kellele need sarjad ei meeldiks?!

Leivakotis «näeb» mees märkmikku kellegi isiklike ülestähendustega ja esperanto keele õpikut. Nipiraamatu kaanele pakub Mart brünetti naeratavat prouat kassiga. Mööda!

Kui aga järg luulekoguni jõuab, juhtub midagi täiesti ootuspäratut. «See on raamat või kaustik, mõne teie sugulase äsjailmunud luulekogu,» sõnab ta pikalt mõtlemata. «Isver, oled sa mingi selgeltnägija või?!» hüüatan. Mart on ka ise ootamatust täppistabamusest jahmunud ja põhjendab oma loogikat: «Romaani jaoks on trükis liiga paks, ajakirja te juba lasksite mul mõistatada, nii et see peab olema kas kaustik käsitsi tehtud ülestähendustega või luulekogu.» Kas teile tundub selline loogika põhjendatud?

Minu vaarema pilti vaadates käib skeptik välja huvitava teooria: «Meie aju on ehitatud niimoodi, et ükskõik, millist struktureeritud kujutist piisavalt kaua jõllitada – eriti kehtib see nägude kohta –, hakkab see moonduma. Mulle teie vaarema näiteks naeratas. Tema näoilme pildil annab mõista, nagu ta oleks olnud väga tõsine inimene, aga ma tahaks öelda, et tegelikult oli tal fantastiline huumorimeel ja soe süda.» Asoo, et siis selline loogika on ka olemas! No vastus on igatahes tõene!

Ka õige ingli leiab Mart käbedalt. «Eeldasin, et tegu on talismaniga, mida on mugav kaasas kanda. Puhas loogika,» põhjendab ta. Olgugi et valik põhineb valedel eeldustel, on see ometigi õige. Klassipildi pealt Mart mu lemmikklassivenda ei leia ja surnute otsimisest keeldub. «Minus nii palju müstiku verd on, et jätan selle vahele.» Tohoh, ebausklik skeptik või?!

Mis siis selgus?

Saadud kogemuste põhjal võin, käsi südamel, kinnitada, et selgeltnägijate reaalsustaju ja maailmatunnetus on teatud küsimustes tõesti kuidagi täielikum ja sügavam. Teaduslikult, andke andeks, ma seda põhjendada ei suuda.

Sellest, milline info ja sümbolid sensitiividele vaimusilmas kangastuvad, ei paista nad ka ise tihti aru saavat, nii et nägemisest suuremat vaeva näevad nad sageli hoopis saadud info tõlgendamise ja inimkeelde panemisega.

Kõige hämmastavamal kujul avaldusid nende võimed just inimestega seotud küsimustes. Kotti peidetud asjade äraarvamine valmistas rohkem peavalu.

Mugav oleks siit järeldada, et sensitiivid on lihtsalt väga head psühholoogid ja ladusad inimkeha märkide lugejad, kuid pärast kõiki sügavalt kogetud ahaa- ja ossaa-elamusi, mida kõiki siia kirja panna ei jõua, nii mustvalge järeldusega lõpetada oleks silmakirjalik. Seda enam, et kirjeldustel, mida selgeltnägijad katses osalenud inimeste kohta andsid, puudus igasugune Google’i-lõhnaline taustauuringute mekk. Isegi katse skeptik Mart Kalvet ei läinud sellele libedale teele. Müts maha!

Suurima «pettumuse» valmistaski Mart. Olin veendunud, et minu loogikavaenulikele küsimustele ta oma ajusoppidest vastuseid ei leia. Aga kus sa sellega! Ta vastas tervelt kolmele küsimusele kiiremini ja täpsemalt kui ekstrasensitiivid.

Mart ise oma selgeltnägemise võimesse muidugi ei usu. Kuidas ta võikski, ta on ju skeptik! Pärast eksperimenti avaldab ta mulle: «Ma olen tegelikult metaskeptik.» Säh sulle! Saa siis aru, kustmaalt lõppevad skeptikud ja algavad sensitiivid!

Nimetagem seda selgelt nägevaks kuuendaks meeleks, kõhutundeks, intuitsiooniks või milleks iganes, meis kõigis elab väike nõid. Ja kui seda väikest nõida intellektipojaga võrdsetes tingimustes kasvatada, võib ka sensitiivi-geeni omamata hämmastavate tulemusteni jõuda. M.O.T.T.

Allikas: Naistelehe Nipiraamat nr 55, september 2012

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta