Tollal seitsmeaastasena olin veendunud, et minust saab nii teadlane, kirjanik kui ka hea sõber. Ma ei mõelnud neid mõtteid mitte viisil, et ma tahaksin saada ja olla, vaid ikka, et ma saan ja olen. Mul olid sihid paigas juba enne kooli minekut.

Ma mäletan 1. septembrit aastal 1985, kui ma läksin esimesse klassi. Sattusin istuma aknapoolsesse ritta teise pinki. Mu ema punus mulle esimese koolipäeva hommikul kaks pikka patsi ja sidus neisse helevalged lehvid, täpselt sama helevalged kui minu pidupluus. Meie klassijuhatajaks sai õpetaja Lään, kelle juttu ma esimesel koolipäeval eriti ei kuulanud. Küll aga lugesin tol päeval kokku õpetaja triibulise kostüümi nööbid, imetlesin oma patsipaelu ja uurisin trükilõhnalist kukeaabitsat.

Ma mäletan esimesest koolipäevast ainult ühte õpetaja öeldud lauset. Nimelt küsis klassijuhataja, kelleks ma saada tahan. Vastasin küsimusele, et minust saab looduskaitse inspektor, sest sõna "teadlane" mulle tol hetkel lihtsalt meelde ei tulnud. Ma mäletan, et klassijuhataja jäi mind väga pikalt vaatama. Kunagi hiljem ütles õpetaja, et olin tema praktikas ainus laps, kes sellist ametit nimetas.

Ma ei mäleta kumb elukutse mulle esimesena meelepäraseks sai, aga juba enne kooli olin dilemma ees, kumba ametit valida. Samas ei tähendanud dilemma, et ma oleksin ühes või teises valikus kahelnud. Ma hindasin oma tollaseid iidoleid üsna võrdselt.

Kapten Jacques-Yves Cousteau filmid said mu lemmikuteks venekeelseid looma- ja loodusesaateid vaadates ja maal metsaservas uidates oli hea ennast kuulsa loodusemehega samastada. Gerald Durrelli raamatutega tutvusin raadio ja ema loetud õhtujuttude kaudu. Alexandre Dumas musketäride saaga lummas mind aga sedavõrd, et kirjutasin kuueaastasena loost oma kaheosalise kirjavigadega versiooni, aga see oli siiski minu versioon.

Miks ma seda juttu räägin? Aga sellepärast, et seitsmeaastasena oli mu mõtlemine hoopis teistsugune, kui viieteistkümne- või kahekümneaastasena. Mõtlemine oli erinev oma viisilt, mitte teadmiste suuruselt.

Ma olen väga tänulik oma emale, et ta lubas mul sedaviisi unistada ja aitas mu unistuste teostumisele kaasa. Mu ema ei öelnud kunagi, et saa suureks ja vaata siis, kes sinust tuleb. Ta hoopis õmbles mulle lehtedest raamatud, kui tahtsin kirjanik olla ja hankis mulle binokli, kui otsustasin loodusteadlast mängida. Mu ema andis mulle võimaluse oma mõttes kindel olla!

Nüüd kolmekümnekahesena võin ma öelda, et elus olen ma mõtestatult pingutanud ainult nende eesmärkide nimel, mida ma olen kindlas kõneviisi mõelnud. Eesmärke, mis sai seatud tingivalt mõeldes, neid ma enamasti isegi ei mäleta.

Paraku teismelisena - ärge küsige miks -  hakkasin endas kahtlema ja muutsin mõtlemise viisi. See mõjutas koheselt ka mu positsiooni seltskonnas, mu uute plaanide edukust ning hiljem ka isiklikke suhteid. Nüüd ma mõistan, et ebakindel mõtlemine jättis ka minust ebakindla mulje.

Kuigi ma ei ole tänasel päeval maailmakuulus filmimeister ja ma ei ole avaldanud ilukirjanduslikke raamatuid, on seitsmeaastasena mõeldud plaanid mu elu mõjutanud tohutult. Ma järgisin alateadlikult lapsena võetud eesmärke kuni ülikooli lõpuni välja. Ma pingutasin aastaid, et saada parimaid tulemusi just kirjanduses ja loodusteadustes, ning leida enda kõrvale võimalikult püsivad sõbrad. Ma ei küsinud endalt kunagi, miks ma seda teen.

Kui ma 2002. aastal ülikoolis geoökoloogia eriala lõpetasin, siis aktusekõnede ajal meenutasin korduvalt endale, et olin oma esimesele õpetajale antud lubaduse peaaegu täide viinud. Tol hetkel tajusin, kui suur on kindla mõtte jõud.

Pean tunnistama, et tinglikus kõneviisis mõtlemisest ei ole ma siiani lõplikult lahti saanud, aga ma olen õppinud iseenda kõnet ja mõtteid paremini suunama.  Ja kui on vaja teha mingit väga olulist plaani, siis ma teen selle lausa paberi peal, et ebakindlust igal juhul vältida.