Bioneer.ee toob oma lugejateni Looduskalender.ee portaalis ilmunud artikli binoklite valimisest.

Binokkel on lindude vaatlemisel kõige olulisem töövahend. Valik on tänapäeval lõpmatu, kuigi meie turule ei jõua erinevaid malle just väga palju. Tihti lähtutakse vaid hinnast ja seetõttu leiab Eesti optikalettidel tavaliselt odavamaid ja linnuharrastajale sobimatuid mudeleid. Binoklit soetades tuleb endale selgeks teha milleks ja kui tihti seda kasutatakse. Vastavalt sellele tuleb teha valik ja investeering.

Hind

Binokleid on saadaval hinnaskaalas paarisajast kroonist kuni mitmekümne tuhande kroonini. Siiski pole hind ainus kvaliteedi näitaja. Hirmkallid stabilisaatorite, zoomide ja muude pisividinatega binoklid polegi linnuvaatlemiseks just kõige tarvilikumad.

Tõsisemad linnusportlased kasutavad kuni 20 000 krooniseid binokleid (eriti populaarsed on Leica, Swarovski ja Zeissi erinevad margid). Hakkama saab aga ka palju odavamalt. Tasub mõelda isegi vanadele “Vene binoklitele”. Pühapäeva-linnuvaatlejale võib selline kiiker odavalt kätte tulla ja samas on nad tihti väga töökindlad, kuigi mitte ideaalsete optiliste omadustega. Tõsisem linnuharrastaja võiks eelarvesse koguda 2000-6000 krooni. Keskklassi binokleid toodavad näiteks Olympus, Nikon, Opticron, Pentax jt. Kindlasti tuleks enne ostu teha eeltööd internetis.

Suurendused

Binoklitele on alati peale märgitud kahest numbrist koosnev kombinatsioon. Esimene näitab binokli suurendust ja teine objektiivi läbimõõtu. Näiteks binokkel 10×40 suurendab 10 korda ja objektiivi diameeter on tal 40 mm. Lindude vaatlemisel on optimaalsemad suurendused 7-12 korda. Suuremad binoklid on käes ebastabiilsed ja lendavat lindu on sellega raske vaatevälja saada. Lisaks kaasneb suurenduse lisandumisega valgusjõu kadu ja binokli pilt läheb tumedamaks. Selleks, et valgusjõu kadu kompenseerida, peab suurendama objektiivi läbimõõtu ja see teeb binokli kohmakaks ja raskeks. Seega – “mida suurem seda uhkem” variant linnuvaatlejale ei sobi.

Optimaalne valik ornitoloogiast huvitunule võiks olla näiteks 8×30 või 10×40.

Rihm

Binokli rihm peab olema üpris lai (soovitavalt 3-4 cm), et raskus jaotuks õlavöötmele ühtlasemalt. Vaata, kas rihma kinnitused on purunemiskindlad. Rihma pikkus peab olema hõlpsalt reguleeritav. Järjest enam võidavad populaarsust bino - suspenderid – binoklikandmiseks mõeldud spetsiaalsed traksid, mis on eriti mugavad pikemate vaatluspäevade ajal.

Ilmastikukindlus

Paljud uuemad binoklid on veekindlad. See teeb binokli küll kallimaks, kuid on looduses viibides väga oluline näitaja. Samuti jälgi, kas binoklil on rihma külge käiv vihmakaitse või eraldiolevad läätsekatted. Eelistada tuleb kindlasti rihma või binokli külge kinnitatud okulaaride katteid, sest kui binokkel vihma käes märjaks saab, on läätsi väga tülikas kuivaks saada. Läätsekatted peavad olema mugavalt paigaldatavad ja olema sellise asetusega, et nad vaatlemist ei segaks.

Kallimad binoklid on seest lämmastikuga täidetud (nitrogen filled), et vältida vedeliku läätsedele kondenseerumist. Ilmastikukindlust ei saa binokli puhul alahinnata.

Jälgi ka, kui lähedale on võimalik binokliga fokuseerida. Soovitatav lähim vaatekaugus on alla 4 meetri, sest tihti tuleb mõnda värvulist üpris lähedalt jälgida.

Odavamatel binoklitel on tihti imelik värvusvarjund. Seda saab paremini hinnata kui mõni teine binokkel võrdluseks võtta on.

Vaata kuidas teravustusnupp töötab – on ta kergesti liikuv ja mugava asetusega. Osadel binoklitel kipuvad teravustuskruvid külmema ilmaga hanguma.

Zoomiga binoklid on linnuvaatlemisel ebamugavad ja optilised omadused on sellistel binoklitel tavaliselt kehvapoolsed.

Enamikel tänapäeva binoklitel saab läätse lähedust silmale reguleerida. See on oluline kui oled prillikandja. Kui läätseümbris on tehtud kummist, siis saab selle serva lihtsalt tagasi painutada. Plastmassist läätseümbrisega binoklil peab olema võimalus seda keerates reguleerida (twist-up cups).

Roof või porro

Binoklid jagunevalt oma läätsede ehituselt roof ja porro tüüpi. Porro e. prismabinokkel on tavaliselt kohmakam ja ebamugavam. Roof e. toruprisma binokkel on mugavam ja ka moekama väljanägemisega.

Mis asi on finnstick?

Soome linnumehed hakkasid juba aastakümneid tagasi vaatlemisel binokli hoidmiseks kasutama isetehtud hoidmispulki e. finnstick’e (soome k. ka staijikeppi või seibio). Selline abivahend võib esmapilgul tunduda üpris veidrana ja mujal Euroopas pole see eriti levinud. Pikkadel vaatlusperioodidel kipuvad käed väsima ja kogu aeg ei jõua maastikku binokliga jälgida.

Finnstick’i kasutades õlavööde ei väsi ja binoklit saab silmadel hoida tundide kaupa. Näiteks röövlindude vaatlemisel või rände lugemisel on finnstick asendamatu abiline. Kogu aeg maastikust binokliga linde otsides näeb palju rohkem linde kui aeg-ajalt binoklit silmadele tõstes.

Finnstick tehakse tavaliselt ise, vastavalt oma binokli kujule. See peaks olema üpris pikk. Roof tüüpi binoklid on selleks mugavamad, kuna kahe “toru” vahele on puukaigast lihtsam vahele kiiluda kui keerukale prismabinoklile. Sellele roof-tüüpi Nikoni binoklile on finnstick valmistatud ise. Tavalisele puukaikale on lisatud puust kolmnurkne osa, mis käib binokli alla ja kiilutakse sinna lihtsalt kinni. See finnstick pole binokli külge kinnitatud ja teda saab igal hetkel binokli küljest ära tõmmata ja tagasi panna.

Osadele binoklitele on ka spetsiaalselt valmistatud finnsticke saadaval. Siin on Leica binoklile tehtud plastikust finnstick. Binokli alla käib plaat ja pealtpoolt pannakse see krõpsudega kinni. Analoogse sticki saab ka ise teha. Krõpsude asemel võib kasutada kinnitõmmatavat rihma ja binokli alla käiva plaadi võib teha puust. See stick on kogu aeg binokli küljes kinni. Pikematel vaatlustel on selline variant parem.

Sarnased artiklid