Osade inimeste pahameel vallandus väga tugevalt, kui märgati Suurel Munamäel kuivanud kuuski, mis olid oma elukaare esimese faasi läbinud kuuse-kooreüraski tõttu.

Puutüvel on mingis mõttes 5 elufaasi. Kõige enam märkavad inimesed esimest osa. See on aeg, kui puu kasvab ja koore all voolab elu nektar, mis tagab puule kasvu võimalused. Sellele järgneb teine faas, mis enamasti inimesi üsna morjendab. Erinevatel puudel on see vanuse mõttes erinev. Mänd võib elada kohati ligemale 300 aastaseks, kask väga üle 130 aasta ei ela ja hall lepp piirdub maksimaalselt nii 70 aastaga. Mida vanemaks puu viljakal mullal elab, seda jämedam on ka tema tüvi. Seda suurem on ka kaotusvalu, kui võib nii öelda, kui puud hakkavad kuivama. Enamus puid siiski ei kasva kunagi oma kõrge eluea lõpuni. Inimtegevusest tulevaid otseseid ja kaudseid mõjutusi on looduses sedavõrd palju, et ainult üksikud puud elavad oma loomuliku ea lõpuni ja siirduvad alles siis teise faasi üle.

Kui inimene mõtlematult oma näpud loodusesse paneb, siis üldjuhul sealt majanduslikus mõttes lõpuks head nahka ei tule. Kuuse-kooreüraski massiline levik Lõuna-Eestis on oma levikut kindlustanud just inimese abiga (raied). Oli ainult aja küsimus, millal esimesed üraskid jõuavad Munamäe tippu välja.

Munamäel seisvad pruuni tüvega kuused riivavad osade inimeste silmi. Sealjuures paistab Rõuge vald asjast eriti tugevalt häiritud olevat. Teada on, et 2022. aasta oktoobris oli vähemalt 38 kuivanud puud 18 hektari peale. Inimesed, kes pole Munamäel käinud, said aru meedia kajastusest, et Munamägi on kuuse-kooreüraskist puhta paljaks ära söödud.

Käisin seal ise see aasta ja olukord polnud üldse nii hull, kui meile meedias näidati. Mis mind tõesti häiris, oli infotahvlite puudumine, et mis seal metsas toimub. Inimesed, kes looduse keerdkäikudest väga ei tea, ehmuvadki ära, kui tee ääres on pikali 5 kuivanud kuuske, mis vanuselt oma 130 aastased. Täitsa arusaadav. Oleks seal infotahvel, et kuused läksid teise arengufaasi ja pakuvad rikkaliku elukeskkonda metsa ökosüsteemile järgmiseks 70 aastaks või enamaks, siis oleks kuivanud puude osas pahameel kordades tagasihoidlikum.

Surnud puul on 4 eluetappi, mida määratakse kõdunemise alusel. Kõige esimene järk on puu kuivamine ja sellega kaasnev ajaperiood. Mida enam puutüvi ajas laguneb, seda enam uusi liike selles tüves oma kodu leiavad. Kõige haruldasemad liigid on seotud surnud puu viimase lagunemisastmega kuna sellist pikalt väga jämedat lamapuitu lihtsalt metsas väga pole. Inimene tahab kõik kohe metsas välja viia, mis talle meeltmööda pole. 

Kui Rõuge vald ja Võrumaa Metsaühistu näiteks saaksid oma soovi ellu viia, et sihtkaitsevööndi asemel tuleb piirangukaitse vöönd. Kui kuivanud puud saaks välja raiutud ja minema viidud, siis kas keegi tahab teada, mis Munamäega kohe kindlasti järgmised 10 aasta jooksul juhtuma hakkab? 

Kuuse-kooreüraski laine võimendub massiliselt. See tooks kaasa veelgi suuremas mahus sanitaarraie vajaduse ja lõpuks on seal üks rääbakas rahva uhkust riivav mägi. Parimal juhul mõne üksiku vana kuusega ja metsameeste jaoks meeldiv kännustik, kuhu saab istutada uusi puid, halvimal juhul kuuske.

Intsikurmu laululaval just nii tehtigi - esmalt nopiti sanitaarraiega välja üksikud kuivanud puud, viidi minema kõik looduslikud kuuse-kooreüraski vaenlased, kes kuivanud puudel elutsesid ja tagajärjeks oli kuuse-kooreüraski meka, mis pani seal sellise peo maha, et nüüd mäletab seda mitu põlvkonda eestlasi jutti. Üks lõputu kännuväli on Intsikurmus. Ei ole seal enam ei elurikkust ega kuuski, mis selle ala maagiliseks muutsid.

Munamägi, mis on sihtkaitsevööndi turvalise kaitsekilbi all, on veel elu hälliks saamas ja võiks olla eestlaste uhkus ja pärl, aga vahel mulle tundub, et inimene vist teadmatusest armastab lageraie kände nii väga, et tehakse meeletuid jõupingutusi, et Suur Munamägi oleks ka lõpuks ikkagi raiekändudega kaetud. Ometigi ei saa eeldada, et meie metsamehed ei tea metsakasvatusest midagi ja vallajuhid ei tea küsida teadlastelt nõu – see on iroonia. Kahjuks on nii, et me Eestis alles õpime, mis asi on looduse käekäik ja mida endast kujutab jätkusuutlik metsamajandamine.

Kui ma õhtusel ajal Suurele Munamäele läksin, oli seal all parklas omavahel arutlemas kolm välismaalast krossitsiklitega. Üks neist tuli ja küsis mu käest inglise keeles, et kas võib sinna mäeotsa sõitma minna. Ilmselt teate, mis ma ütlesin, sest  pole uudist, et välismaalased keerasid Suure Munamäe kogemata pahupidi kuna polnud infotahvleid, mis piisavalt tutvustaks ka välismaalastele, mis mäega tegemist. Ammugi pole seal looduse kohta infot. Mehed läksid peale meie vestlust jala mäe otsa ja olid üsna ehmunud, kui said teada, mis mäega on tegemist.

Vahel tasub alustada lihtsalt siltide paigaldamisest, mitte kohe joosta harvesteri ja saega Munamäge vallutama.

Kuivanud puu pole kunagi elutu. Jah, ta võib olla välimuselt häiriv ja igale poole ehk turvalisuse kaalutlustel ei sobigi seisma, aga ilu on vaataja silmades.  Kõige suurem väärtus ei seisne mitte välimuses, vaid peitub meie sees ja kajastub selles, mida pakume ümbritsevale keskkonnale.

Sarnased artiklid