Läsna küla naaber kui Viitna poole minna, on Loobu, seda oma mõisahoone ja pargiga. Jalamees, kes ma Läsna ja Viitna vahet enamasti olin, sain mitmel aastal pargirõõmu tunda ja seda pea aastaringselt. 

Öösiti park ei vaiki. Seda kogesin ma nii talve teises pooles kui ka kevadel kui suvel. Kodukakuhääled peletasid seal vaikust.

Sügisesed käigud läbi pargi tõid mulle suured silmad pähe, sest ka siis vahel seal kakku hüüdmas oli. Vaikimatu sügis on ööselgi häälekas.

Seda tõestas mulle Loobu pargi kodukakk ja ta tegi seda kevadiselt huigates. Minu pimeduse käigud Viitna ja Läsna vahel said nii teise kõla. Sügisene kodukakk on see, kes vahel kevadet seal meenutas. Tagantjärele võiks veel midagi öelda või arvata. Et miks kakk sügisöödelgi vaikust lõpetab ja miks kakusõbrast kõndija just sügiseses pimeduses kakuhäälest uut kevadet otsima hakkab ja leiabki. 


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks