Öökull, kes kevadet taga igatseb, huikab talvelõppudes. Meie suurim huikaja-kassikakk, teeb seda ka ja ikka ühel puul või puuoksal istudes.

Harva kui ta sealjuures end paigalt liigutab, kuigi hingelt ta ju üks paigalpüsimatu hing on. Kui veri väga vemmeldab ja pruuti veel leitud ei ole, siis ei püsi ka see suur lind hüüdes paigal.

Sedasi hüüdis ühes märtsis ka üks kassikakk ja lendas aina ühelt puuoksalt teise puu teisele oksale. Ja märtsilaps oligi nii ühe märtsiloo võrra rikkamaks saanud, sest liikuv ja armunäljane suur öökull talle selle kinkis, seda keset ühte märtsi ja enne kevadet.

Neeruti, 1993.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks