Kaie Kasemets Eesti Loomakaitse Seltsist räägib Bioneerile karusnahkadest.

Loomasõbralik tarbimine tähendab ka valikut mitte osta karusnahka. Karusloomi peetakse ainult nende naha saamise eesmärgil ning nende pidamistingimused ei lähtu loomade heaolust.

Karusnaha saamiseks kasvatatakse kõige rohkem minke ja rebaseid. Karusloomi peetakse tavaliselt välitingimustes pikkades puuriridades, mille kohal on katused, kuid ei ole näiteks tuult hoidvaid seinu. Puurid on tehtud traatvõrgust, kusjuures ka puuride põrandad on võrgust ning põrandatele pole pandud allapanu. Sellistes tingimustes kasvamise tõttu on loomadel tihti jalaprobleeme. Kuigi karusloomakasvandustes peetavad loomad on üles kasvanud vangistuses, on nad loomult metsikud ning vajavad rohkem liikumisvõimalusi.

Mingid vajavad loomulikuks elutegevuseks vett. Siiski ei tagata kasvandustes minkidele ujumisvett. Mingid on väga elava loomuga ja uudishimulikud, nad armastavad joosta, ujuda, mängida ja ronida. Peamisteks probleemideks ongi piiratud liikumine, ronimise, tunnelites olemise ja ujumisvõimaluste puudumine ning suutmatus vältida sotsiaalseid kontakte. Puurides ei ole neil võimalik loomuomaselt käituda ning see põhjustab liigile mittekohaseid füüsilisi ja psühholoogilisi seisundeid. Näiteks võivad puurides peetavad mingid imeda või hammustada oma sabakarvu või nahka. Laialt on levinud stereotüüpne käitumine. Mitmed uurimused väidavad, et indiviidid veedavad üle veerandi päevast ebanormaalselt käitudes. Mingipoegade suremus on kuni 30%. Laialdaselt on levinud mitmesugused terviseprobleemid: maohaavandid, neerude hälbed ja hammaste lagunemine. Sotsiaalsest keskkonnast tulenevalt esineb liigisisest agressiivsust, mis on tingitud ebasobivast loomade ühte puuri paigutamisest ja üleasustatusest.

Rebase territooriumiks on looduses 5-10 ruutkilomeetrit. Kasvandustes peavad loomad olema aga puurides ühekülgses keskkonnas, kus on piiratud nii nende liikumine ja liigile omane käitumine, nagu kaevamine. Liikumisvõime piiratuse tõttu on rebaste jäsemete luud oluliselt nõrgemad kui suurtes puurides olevatel rebastel. Põhiliseks ja laialt levinud probleemiks on kartlikkus ehk hirm inimeste ees. Rebastel esineb ebanormaalset käitumist, nagu liialdatud hirmupuhangud, kutsikate tapmine emasloomade poolt (infantitsiid), stereotüüpne käitumine ja naha hammustamine.

Ka jäneseid, tšintšiljasid, ilveseid ja isegi hamstreid kasvatatakse nende nahkade pärast.

Kuigi tšintšiljade heaolu on vähem uuritud, võib probleemidena siiski välja tuua vähest keskkonna rikastatust pesakastidega, piiratud ligipääsu liivavannidele ja liiga madalaid puure. Nimelt võivad tšintšiljad liikudes või nende segamise korral hüpata ja lüüa end vastu puuri katust. Probleemid väljenduvad peamiselt stereotüüpses käitumises, kartlikkuses, paljunemishäiretes ja kutsikate suremuses.

Kuna karusloomade pidamisel ei lähtuta loomade heaolust, karusloomi peetakse ainult naha saamise eesmärgil ning inimene ei vaja tänapäeval külmal ajal normaalse kehatemperatuuri hoidmiseks karusnahka, siis ei osta loomasõbralik tarbija karusnahast tooteid.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta