Selleaastasel Arvamusfestivalil korraldas MTÜ Loomus arutelu teemal “Loomse tooraine vabad materjalid moetööstuses”. Arvamusfestivalil kõlanud mõttevahetustest inspireerituna kirjutas veebipoe Vesh.ee looja ja Loomuse liige Merilyn Haugas Loomuse blogis pikemalt loomatööstuse kahanevast rollist maailmamoes.

Loomad on tundevõimelised elusolendid, kes tunnevad valu, hirmu, aga ka rõõmu ja teisi emotsioone. Eesti päritolu teadlane Jaak Panksepp on teinud kindlaks, et rotid naeravad, kui neid kõhu alt kõditada. Teisest küljest on loomadega kokku puutunud inimesed väitnud ning teadusuuringud tõestust leidnud, et mõnikord voolavad ka loomadel silmadest pisarad, olles sattunud ebameeldivasse olukorda, näiteks tapamajja. Loomade kasutamine inimeste heaolu nimel sai alguse juba kiviajal. Tollal ei olnud alternatiivseid võimalusi ning seda tehti ellujäämise nimel. Sellised ajad on ammu möödas. Alles on jäänud vaid harjumus. Milleks siis jätkata niivõrd julma tööstust, millel puuduvad praktilised põhjendused?

Donatella Versace: “Ma ei taha moe loomiseks tappa loomi. See ei tundu õige.”

Suurem osa tuntumaid moemajasid üle maailma on liitunud rahvusvahelise Fur Free Retailer programmiga, millega kinnitavad, et ei kasuta oma loomingus karusnahka. Prada, Burberry, Versace, Gucci, Armani – kõik on loobunud karusnahast. 2018. aastal, pärast Versace moemaja loobumist karusnaha kasutamisest, põhjendas Donatella Versace seda järgmiste sõnadega: “Karusnahk? See aeg on läbi. Ma ei taha moe loomiseks tappa loomi. See ei tundu õige.” Arvestades eelnevat seisukohta, saab vaid loota, et järgmisena loobutakse ka nahast.

Loomatööstus ei ole jätkusuutlik

Keskkonnateadlased nõustuvad, et loomakasvatus praeguses mastaabis ei ole jätkusuutlik ja on suur oht meie tervisele ja keskkonnale. ÜRO raportite põhjal on teada, et loomatööstuse kahju keskkonnale on koguni suurem, kui kogu transporditööstuse poolt tekitatav kahju kokku. Kui kogu transporditööstuse vastutada on 13% kasvuhoonegaasidest, siis loomatööstuse puhul on see number 18. Loomakasvatus nõuab väga palju ressursse ja maad meie planeedil, mis põhjustab metsade mahavõtmist, kliimasoojenemist, keskkonna saastamist ja liikide väljasuremist. Piima andev lehm joob päevas keskmiselt 70 liitrit vett. Kogu loomatööstuse veekulu aastas on 129-288 miljardit liitrit. 80-90% kogu meie veest läheb loomatööstusele. Samal ajal surevad inimesed janusse. 1/3 kogu maakera jäävabast alast kasutatakse loomatööstuse toidu kasvatamiseks. 82% nälgivatest lastest elavad riikides, kus toit antakse loomadele, kelle sööb ära lääne inimene.

Loomanaha parkimisprotsess on mürgine

Kui eelnev statistika ei olnud piisav, tasub kirjeldada edasist naha parkimist, et biolagunevad osad muuta moetooteks. Parkimisprotsess on uskumatult mürgine. See nõuab tohutul hulgal energiat ja ohtlikke kemikaale, sealhulgas mineraalsooli, formaldehüüdi, mitmesuguseid õlisid, värvaineid ja viimistlusvahendeid, millest mõned sisaldavad tsüaniidipõhiseid. Enamik nahast on kroompargitud, mille tagajärjel satub kantserogeenne kroom (VI) veeteedesse. Kuigi Euroopas ja Ameerikas ei ole kroomparkimine enam lubatud, tuleb enamus meil tarbitavast nahast siiski arengumaade nahatööstusest. Võimalik on kasutada ka taimparkimise meetodit, kuid kuna see on aja- ja ressursikulukas ning kemikaaliderohke parkimine annab parema tulemuse: elastsema naha, ei leia see sagedast kasutust. Ja enne, kui vastata, et nahk on vähemalt biolagunev, olenemata eelpoolmainitud keskkonnakahjust, tasub välja tuua, et vaid 4 aastat tagasi leidsid arheoloogid mitmeid paare nahast jalanõusid, mis pärinesid keskkajast.

Aga vill?

Vill on talvemantlite traditsiooniline materjal. See on fantastiline kangas: sooja andev, vett hülgav, isepuhastuv. Lambavilla kasutamist peetakse loomulikuks ja eetiliseks, kuna lammas vajab pügamist. Masstarbimise tõttu on lammaste kasvatamine paraku eetilisusest kaugel. Selleks, et meriinolammastele ei kinnituks tuharakarvade külge fekaalid ja uriin, eemaldatakse sealt karvad koos nahaga. Lammaste suure koguse tõttu toimub protseduur tuimestuseta, mistõttu on selgelt äärmiselt valulik. Protseduur on aga vajalik, kuna vastasel juhul meelitaks mustus ligi kärbseid, mistõttu oleksid sagedased surmani viivad parasiithaigused.

2013. aastal avaldas PETA Asia šokeerivad kaardid vägivaldsest käitumisest angoorajänestega. Karv koos nahaga rebitakse teadvusel olevate valust karjuvate loomade küljest. Tänu julma tööstuse paljastamisele on üle 300 tuntud moebrändi loobunud angooravilla kasutamisest. Mõned nimed: Calvin Klein, Gucci, H&M, Hugo Boss, Lacoste, Mango, Massimo Dutti, Ralph Lauren, Ted Baker, Tommy Hilfiger, Zara.

Pärast 2018. aastal toimunud PETA murrangulist uuringut Lõuna-Aafrikas toimunud julma mohäärvilla tööstuse kohta, mis moodustab enam kui 50% kogu maailma mohäärist, on ka mohäärvilla kasutamisest loobunud suured moebrändid üle maailma: H&M, Gap, Lacoste, Mango, Marks & Spencer, Topshop jpt.

Milline on järgmine villatüüp, mille julm tootmine paljastatakse, mis tõestab veelkord, et vill ei ole eetiline materjal ja villapügamine ei toimu humaansel viisil?

Millised on alternatiivid?

Siiani on loomanahka peamiselt asendatud sünteetiliste materjalidega. Kunstnaha valmistamiseks on levinum viis plastkatte sidumine tekstiilist alusmaterjaliga. Nendes kattekihtides kasutatavad plastitüübid on erinevad ja see määrab valmismaterjali keskkonnasõbralikkuse. Tänu plastide kasutusele on võimalik toota äärmiselt loomanaha sarnast materjali ning lisandite kasutamise tulemusel anda ka sarnased omadused: elastsus, õhu läbilaskvus, tugevus. Ideaalis peaks toimuma üleminek taastumatutel loodusvaradel põhinevatelt plastidelt taastuvatele ehk biopõhistele plastidele. Tänapäeval on lisaks naftale võimalik loomanaha sarnaseid materjale toota bioõlisid kasutades, mida saadakse seemnete, sojaoa, kookos- või palmituumaõli baasil. Kasutatakse ka toidutööstuse jääke, näiteks veinitootmisest alles jäänud viinamarjamass, apelsinide ja õunte jääk mahlatööstusest.

PVC ehk kõige kahjulikum plastik

Plastitüüp, mida tasuks vältida, on PVC ehk polüvinüülkloriid. PVC ohtlikkus seisneb ftalaatides, klooris ning dioksiinis. Viimast peetakse üheks mürgisemaks aineks, mille inimene kunagi loonud, mistõttu on Greenpeace PVC’d kirjeldanud kui “keskkonna kõige kahjulikumat tüüpi plastikut”.

Teine plastil põhinev materjal, mida loomanaha asendamiseks kasutatakse, on polüuretaan. Polüuretaan ei eralda hilisemal kasutamisel kahjulikke aineid, kuna ained on juba ära reageerinud. Ained võivad eralduda aga hilisemal põletamisel, mistõttu tasub eelistada Oeko-Tex sertifikaadiga polüuretaani.

Keskkonnasõbralikum lahendus on alati millegi olemasoleva taaskasutamine. Tihti taaskasutatakse ratta sisekummist tehtud materjali, mis on samuti polüuretaan. See on nahkse tekstuuri ja tihedusega. Kummi saab kasutada jalanõu pealismaterjali tootmiseks, kuid tihti kasutatakse jalatsitaldade või hoopis käekottide puhul. Kui kasutatud ei ole taaskasutatud kummi, on mõnikord kasutusele võetud naturaalne kumm, looduslik kautšuk ehk kummipuu piimmahl, mida kutsutakse lateksiks. See pärineb Brasiilia Heveast ehk Brasiilia kautšukipuust, mis õhu ja happega kokkupuutel koaguleerub.

Ananassilehed, looduslik kork, seenenahk, pärm, puulehed ja soja

Ringmajanduse põhimõtteid kasutades on avastatud põllumajanduse jääkprodukt – ananassi lehed, millest toodetakse tekstiili Piñatex. Toormaterjali tootmiseks ei ole vaja kasutada lisa maad, vett, taimekaitsevahendeid ega väetisi. Selle asemel pakub Piñatex’i töötlemine lisasissetulekut kasvanduste omanikele, põllumeestele, hilisemale lehtede töötlejatele. Materjal näeb välja loomanaha moodi ja on ka sarnaste omadustega: tugev ja vastupidav, kuid kerge, elastne, õhku läbilaskev, vett hülgav. Materjali tootmiseks kasutatakse ka 20% ulatuses polüpiimhapet, mis saadakse taastuvatest allikatest, nagu näiteks maisitärklisest ja suhkruroost.

Üks jätkusuutlikuim ning parimate omadustega materjal loomanahka asendama on looduslik kork, mis pärineb korgitamme koorest. Korgipuud on võimalik 9 aasta tagant koorida ning koorimine puud ei kahjusta. Kork on vastupidav, kerge, elastne, antibakteriaalne, isepuhastuv, veekindel. Üks keskkonnasõbralikumaid materjale, mis on kergesti taaskasutatav.
Loomanahale sarnast materjali toodetakse ka seente abil. Zero Grado Escape’i poolt toodetakse materjali nimega Muskin. Tootmine toimub mittesöödava seene Phellinus Ellipsoideus spoorist, mis kasvatatakse sobivaks tekstiiliks. Muskin näeb välja seemisnaha sarnane, kuid on palju keskkonnasäästlikum. Kahjulikke kemikaale kasutatud ei ole, see on õhku läbilaskev, biolagunev, hügieeniline, allergiavaba.

Bolt Threads ja MycoWorks toodavad seenenahka seeneniidistikust. Niidistik lisatakse maisi- või kanepivartele, saepurule või riisikoortele ning pannakse kasvama. Pärast kiududevõrgu teket asetatakse see anumasse, kus materjal võtab soovitud kuju. Naha alternatiivina on võimalik toota hirvenaha tugevusega materjali, mis on tugevam kui sea- või veisenahk.
Bolt Threads toodab ka kunstsiidi. Siidiproteiini toodetakse kääritamise teel, kasutades pärmi, suhkrut ja vett. Vedel siidiproteiin eraldatakse ja kedratakse kiududeks, saadud kiududest kootakse kangas, mis on väga tugev ja lihtsasti hooldatav, muuhulgas masinpestav, erinevalt looduslikust siidist.

Laboris toodetud materjalidest ei saa unustada ka ettevõtte Modern Meadow poolt laboris kasvatatud materjali Zoa, mida toodetakse taaskord pärmist. Materjali kasvatakse 2 nädalat. Omadused (tugevuse, paksuse, elastsuse, värvi) saab vastavalt eesmärgile ise määrata.

Nahaalternatiivina on kottide tootmiseks on kasutusele võetud puulehed. Enamasti kasutatakse Aasias kasvavat suurelehelist tiikpuud. Mahalangenud lehed värvitakse looduslike värvidega ning muudetakse tekstiili ja  biolaguneva katte abil vastupidavaks ja veekindlaks.

Toidutööstuse jäägina kasutatakse ka soja, mis on pehmuselt ja läikivuselt võrreldav loodusliku siidiga, kuid soojendab keha nagu kašmiirvill.

70 miljardit looma aastas ehk iga kuu kogu inimkond

Moetööstusel on väga suur mõju. Igaüks meist kannab riideid ja jalanõusid ning oma valikutega saame tööstust suunata. Loomanahast tooteid on kantud aastasadu, pööramata tähelepanu, kust ja millistel tingimustel tuleb tooraine. Igal aastal tapetakse üle 70 miljardi looma inimkasutuseks. See on samaväärne, nagu tappa iga kuu kogu inimkond. Nahk, karusnahk, villa, suled ja siid tulevad kelleltki, mitte milleltki. See võetakse elusolendite küljest nõusolekut küsimata, varastatakse neilt. Õnneks ulatub globaalse sünteetilise naha turg, mille väärtuseks hinnatakse praegu 25 miljardit dollarit, prognooside kohaselt 2025. aastaks 45 miljardi dollarini, mis näitab, et moetööstus liigub eetilisemate valikute suunas.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta