Lõikuskuu üllatus olin mina ise. See, kes suure suve juurde jõudis ja vabad hetked enda jaoks välja võitles. Kolasin siin ja seal ning üks ammune unistus läkski täide. Minu kodumägedes ei olnud keegi veel kotkast kohanud.
- Marek Vahula lood
- 8. september 2021
Ei sealne esimene linnuseiraja Tiit Randla ega ei ükski metsamees või muidu loodusest lugu pidav kõndija. Terve lõikuskuu peatus sel omapärasel aastal kodustes mägedes üksik noor konnakotkas. Temast rääkis nii metsnikupere kui ka metsavahi Toomase suu ja kotkanägemise himus läksin minagi kaunile maastikule ringi tuiama.
Saatuse kingitus lendaski ringi siin ja seal ja ikka ja jälle olin õnnelik oma suure uudishimu üle, mis kõik vajaliku üles leiab. Külajutud noorest kotkast olid mitmesugused. Lõpuks kui olin need kõik ära kuulanud, siis läksingi väsima hakanud suvest oma kotkast taga otsima.
See noor kotkas tõi suvepäikse uuesti mägede kohale tagasi ja kinnitas väsimatule otsijale, et suvi selleks korraks hakkab küll lõpetama, aga just väsimatu otsija on see, kes temas kõik üles leiab. Seda ka siis ja sealt kus lõikuskuu räägib kollendavate põldude ja aina madalamalt käiva päikese keeles. Ja kus ringi liigub üks väsimatu otsija, kes leidiski uue suvise loo, seda siis kui suvi oma lugu lõpetama hakkab.
Neeruti, 1991.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
