Eemaltvaatav mõisahäärber tundus üksildane vaid esmapilgul. Tuvid, kes seal ülal peatuspaika leidsid, tegid juba siis häält ja lendasid kui ma veel ülessegi jõudnud ei olnud.
- Marek Vahula lood
- 16. september 2020
- Foto: Pixabay, CC Public Domain
Ometi tuvijaht paljaste kätega õnnestus mul palju kordi. Ja kinnipüütud tuvidega oli mõndagi peale hakata, näiteks kullikorvi peibutuseks panna.
Seda ma varajases nooruses tegingi. Ja vastu klaasakent pekslevate tuvide seast valisin värvikirevamad välja, et need paremini kullikorvis peibutuseks sobiksid.
Nii sai üks ainulaadne mõisatorn ainulaadsust juurde, sest üheski mõisatornis ei ole keegi paljaste kätega tuvisid kinni nabinud.
Neeruti, 1985-1990.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
