Reval Folk küsis Maria Kalaniemilt mõned küsimused. Lugege siit, mis ta arvab elust, maailmast ja muusikast. Maria Kalaniemi astub üles Reval Folgi Hõimupäevade kontserdil 19. oktoobril kell 19 Vanalinna Muusikamajas (Uus tn 16c).

  • Arvamused
  • 12. oktoober 2018
  • Fotod: Maria Kalaniemi ja akordion. Pildistas Elina Brotherus

Sind on kutsutud rahvamuusika piiride ületajaks ja kaasajastajaks ning nimetatud parimaks näiteks sellest, et rahvamuusika on elav muusika. Mida see sinu jaoks tähendab?

Rahvamuusika tähendab minu jaoks alati elavat muusikat, mis saab toitu nii minevikust kui tänasest päevast. Arhiivides on uskumatuid rahvamuusika-aardeid, mis äratavad mu fantaasias pilte ja meeleolusid. Kujundan nendest oma muusikalisi maastikke – hingeseisundeid.

Loon oma muusikat väga intuitiivselt, tundest lähtuvalt, see on minu jaoks ainuke võimalus. Armun ja kiindun mõnda viisi ning tunne ja elukogemus vormivad sellest omalaadse, minu-näolise. Teen ka palju uut muusikat, kus on ruumi improvisatsioonile ja muusika saab vabalt hingata.

Ma ei ületa teadlikult piire, kuid samas ei püüa ka nende sees püsida, teen muusikat armastusest muusika vastu. See sünnib just sellisena, nagu sünnib …

Sinu vanemad on pärit soomerootsi aladelt Fiskarsist ja Savolaxist, oled üks vähestest maailmas, kes laulab tuntud soome tangomeloodiaid rootsi keeles. Kuidas on sinu päritolu mõjutanud sinu muusikuteed, mida said kodunt oma muusikuteele kaasa? Kas soomerootsikeelsed tangod ja soomekeelsed runolaulud kõnetavad sind ühtemoodi või on need sinu jaoks üksteisest sõltumatud maailmad?

Mul on olnud rõõm kasvada kakskeelses peres. Mu ema on soomerootslane ja isa on pärit Savost ega osanud üldse rootsi keelt. Minu lapsepõlv oli kultuuriliselt viljakas, sest mind ümbritsesid eri kultuurid ja keeled. Kakskeelsus on suur rikkus, see on mõjutanud ka minu muusikat. Raadiol oli minu jaoks iseäranis suur mõju. Kui olin noor, mängiti raadios samal kanalil väga erinevat muusikat. Kuulasin raadiost nii tangosid, mustlasmuusikat, rokki kui klassikat. Olen alati olnud muusikafänn – armastan seinast seina muusikat ega lahterda seda eri stiilideks. Mind kõnetavat ühtviisi nii runolaul, itkud, tangod kui ka korralik polka! Mul on igasuguse muusika jaoks oma koht ja meeleseisund, üks stiil ei välista teist. Olen õnnelik, et olen saanud mängida väga erinevat muusikat koos oma suurepäraste muusikutest sõpradega.

Mida tähendavad Sulle Soome-Ugri rahvad? Hõimlus? Kas ja kuidas heliseb see teema sinu muusikas?

Tunnen, et see on seletamatu ja kaasasündinud. See lihtsalt on minus olemas, rakutasandil. See tähendab minu jaoks armastust oma juurte ja looduse vastu. Seda on tugevalt tunda ka minu muusikas. See ei ole külge liimitud, vaid hingab seal kuskil, sügaval lõõtsade vahel. Minu plaat „Bellow poetry” on saanud inspiratsiooni runolaulumaastikest – kutsun oma muusikat runomänguks, kuhu kuulub meditatiivne ja minimalistlik maailm.

Oled kontserte andnud maailma väga erinevates paikades, milline kontsert on sulle eriliselt meelde jäänud ja millega?

Suurepäraseid hetki on olnud palju, ei oska midagi eraldi välja tuua. Olen esinenud koos oma muusikutest sõpradega maailma eri paigus. Oli rõõm esineda näiteks Gröönimaal Nuukis ja läbi viia töötube kohalikele akordionimängijatele. Akordion on väga populaarne pill ka Gröönimaal. On lausa uskumatu, kus kõikjal olen koos oma pilliga käia saanud ja mida kõike olen saanud kogeda ja teiste muusikutega jagada. Neil reisidel on olnud toredaid kohtumisi ja sündinud eluaegseid sõprussuhteid. Kaheksa-aastaselt, kui väikse tüdrukuna oma esimese pilli sain, ei osanud ette kujutada, kuhu kõikjale ta mind viib.

Maria Kalaniemi: Eestisse on alati rõõm tulla!

Oled nii akordionimängija kui ka helilooja, oled mänginud klassikalist muusikat ning saanud tuntuks legendaarse akordionikonkursi „Kultainen harmonikka” võitjana. Klassikaline muusika ega ka akordionimuusika maailm ei ole tuntud väga vabameelsetena. Kuidas jõudsid rahvamuusikani ja ise lugude kirjutamiseni?

Rahvamuusika on olnud mulle oluline algusest peale, kui akordionit mängima hakkasin. Selle mõju tugevnes 12-aastaselt, kui hakkasin õppima Espoo muusikakoolis. Seal tegutses rahvamuusikarühm, kus üheskoos pilli mängides tutvusin paljude noorte muusikutega. Asutasime ansambleid, näiteks 14-aastasena Meiskarit, millega osalesime noorte tüdrukutena edukalt Soome meistrivõistlustel. Minu jaoks on olnud väga oluline, et olen algusest peale saanud palju mängida just teistega koos. Nii areneb kammerlik lähenemine ja laieneb ning mitmekesistub repertuaar.

Klassikaline muusika, akordionile loodud uued klassikapalad, tantsumuusika, rahvamuusika ja teised on rikastanud minu muusikalist identiteeti. Tähtis on mõista, et selle üle, kuidas oma muusikat teha, saad otsustada ainult sina ise. Tuleb jääda endale kindlaks, uskuda endasse ja oma nägemusse muusika tegemisest. Vanemana õnnestub see paremini, noorena olin mõjutatav. Vanus teeb head selles mõttes, et hakkad endasse uskuma. Kuna olen muusika osas kõigesööja, tahan ka esitada erinevat muusikat. Tahan kõndida oma muusikalist rada teisi austades. Minu helilooming on mu muusikuteel väga olulisel kohal.

Milline on sinu side Eestiga? Kas oled siin varem esinenud?

Oleme esinenud Eestis Viljandi folgil kunagi ammu ansambliga Aldargaz. Eestisse on alati rõõm tulla!

Sinu kontserdil on külaliseks sinu endine ja teadaolevalt siiani ainuke eestlasest õpilane Tuulikki Bartosik. Kas mäletad teie esimest kohtumist? Olete te varemgi koos musitseerinud? Kuna oled lähedalt näinud tema arenguteed, siis kuidas kirjeldaksid tema muusikat?

Tuulikki tuli minu juurde algul eraõpilasena ja seejärel õpetasin teda Sibeliuse Akadeemia rahvamuusikaosakonnas.Tuulikkil on algusest peale olnud tugev soov teha omanäolist muusikat. Rõõmustav on jälgida oma õpilaste käekäiku ja näha, kui nad leiavad oma tee ja koha muusikamaalimas. Väga meeldiv on nüüd Tuulikkiga koos Tallinnas musitseerida.

Sel aastal on Sibeliuse Akadeemias minu õpilaseks Maimu Jõgeda Eestist.

Maria Kalaniemi: Eestisse on alati rõõm tulla!

Tegutsed juba pikemat aega Sibeliuse Akadeemia lektorina. Millisesse suunda on tänapäevane akordionimäng arenemas? Kas sul on läbi aastate olnud palju õpilasi ja kas sa jälgid nende tegemisi ka peale õpingute lõppemist? Kuidas mõjutab pärimusmuusika tänapäeva akordionimängu Soomes?

Töötan Sibeliuse Akadeemia rahvamuusika osakonnas lektorina. Olen õpetanud seal alates aastast 1985. Mul on olnud sadu õpilasi – nii akordioniste kui teiste pillide mängijaid ning lauljaid. Praegu õpetan akordionistidele lisaks näiteks kandle-, viiuli- ja torupillimängijaid. See, et õpetan nii laial skaalal, hoiab mind erksana. Õpetamine on minu jaoks kutsumus. Pean õpetamist oma töö oluliseks osaks. Mul on õpilasi ka teistest riikidest. Jälgin rõõmuga oma endiste õpilaste ja praeguste kolleegide tegutsemist muusikamaastikul.

Küsimused: Reval Folk. Tõlge: Sanna Immanen ja Järvi Lipasti.

Täname: Eesti Instituudi Soome Esindus, Tuglase Selts.

Maria Kalaniemi: Eestisse on alati rõõm tulla!
Jaga: