Ilu ei ole uuema aja leiutis. Ka meie vanaemad olid oma ihu hooldamisel nutikad. Kuidas vanasti ilu- ja tervisevanne võeti, sellest Bioneer kirjutabki.

Kuidas vannis käidi?

Kõige esimene, mida arvestati oli vee temperatuur. Vannivesi, millest ilu ja tervist loodeti, ei tohtinud olla liiga kuum, pigem käesoe.

Vee temperatuuri mõõdeti samamoodi, nagu imikute vannivett kontrolliti. Küünarnukk tuli vanni pista ja kui vesi liiga kuum ei olnud, siis sobis vette minna.

Ravimtaimevannides tuli eelnevalt seebiga puhtaks pestud ihu leotada veerand kuni pool tundi, aga vanniprotseduuride ajal soovitati pea ja rindkere veest väljas hoida. Pärast ravimtaimevanni ei loputatud ennast veega üle ja nahal lasti õhu käes kuivada.

Ravimtaimevannideks võeti kas 1kg värskeid või 250g kuivatatud ravimtaimi, millele valati keevat vett. Taimi keedeti viis minutit ja lasti kuni 20 minutit tulises vees liguneda. Kõige lõpuks vedelik kurnati.

Kuidas saadi pehme nahk?

Pehme naha saavutamiseks soovitati vanniveele lisada mõnda taimeõli, näiteks mandli-, päevalille- või oliiviõli. Pärast vannis ligunemist oli oluline korralikult vann puhtaks pesta, sest taimeõli tegi vanni libedaks.

Ka mesi aitas pehmemat nahka saada. Vannitäiele veele tuli lisada 4-5spl mett. Meevanne ei soovitatud võtta õhtul, sest mesi peletas väsimuse ja une.

Sileda ja pehme naha tagas ka kaerahelveste-, kaerajahu- või -kliivann. Vanni saamiseks tuli valitud vahendit võtta 7-8spl vanni kohta. Helveste ja kliide korral oli parem kasutada riidest kotikest abivahendina, sest nii ei hakanud midagi vannis ringi ujuma. Kotikest hoiti kuumavee joa all, kui vanni veega täideti. Pärast seda lasti kotikesel vees liguneda. Kliidest võis keeta ka vähese veega maitsestamata putru, mille vedelikku sai hiljem vanni kurnata.

Mida tehti vananeva ja kuiva nahaga?

Tuntuim iluvannide vahend on piim. Juba Kleopatra olevat piimavanne võtnud. Meie esiemadel oli piimavannide saamiseks kaks viisi. Neist esimesel lisati vanniveele värsket piima, mida pidi olema vähemalt liiter. Kleopatra käis aga lahjendamata piimavannis. Teiseks viisiks oli piimapulbri lisamine, mis oli eriti populaarne kolhooside perioodil. Piimapulbrit tuli vanniveele lisada vähemalt üks peotäis.

Kui nahk oli kuiv ja kiheles, siis tuli vanniveele lisada klaasitäis äädikat. Äädikavannist loodeti abi ka erinevate nahapaksendite ja ebameeldiva ihulõhna korral.

Rosmariinivanni soovitati kortsulise naha korral hommikuti võtta, sest lisaks naha silumisele ergutas see kergesti väsivaid inimesi.

Mida tehti rasvase naha korral?

Rasvase, lõdva või liigselt higistava naha korral kasutati tammekoore ja salveivanne.

Kuidas närve rahustati?

Närvilised ja unetuse all kannatavad inimesed said abi pärnaõitest. Pärnaõievanni tehti õhtuti, sest lisaks magusale unele tekitas see ka suuremat higieritust.

Lisaks pärnaõitele aitasid närvilisuse vastu ka kadakas, meliss ja palderjan.

Mida tehti tundliku või põletikulise nahaga?

Kui nahk oli põletikuline või kippus lõhenema, siis sai kummelist, saialillest ja humalast abi. Kummeliveega võis ka juukseid loputada, sest see andis heledamatele juustele kauni läike.

Sügeleva naha puhul aitasid piparmünt ja sõstralehed, mida soovitati värskendavate omaduste tõttu ka kohe pärast külmetust.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta