Õpetajaametiga seostuvad meil kõigil erinevad emotsioonid. Need võivad olla head või ka halvad. Meie tunded olenevad sellest, kas õpetaja on kooliajast meelde jäänud hea või natuke kurja inimesena. Õpetajaametit kajastab läbi palgaprobleemide ja ameti väärtustamise ka meedia. Õpetajad ise tunnevad mõnikord, et nende ametit ei hinnata enam piisavalt - lapsed on teistsugused, kodune kasvatus on vabam ning õpetajaamet ei ole enam nii autoriteetne. Bioneeri vabatahtlikud otsustasid lähemalt uurida, mida kujutab palju vastakaid mõtteid ja arvamusi põhjustav elukutse.

Mida arvab 18 aastat õpetajana töötanud Erkki Otsman oma ametist?

Tallinna Ühisgümnaasiumis annab tunde väga eriline pedagoog Erkki Otsmani, kes on lisaks õpetajaametile tuntud ka tänu oma brändile.

Erkki ise esitleb ennast läbi kahe ameti: „Hommikupoole olen koolis õpetaja ning nädalalõppudel esinen laulja ja muusikuna. Muusikupisik on olnud minu sees kauem kui soov õpetajaks saada. Õpetamine tuli aastal 1992, kui bioloogiaõpingud ülikoolis olid just läbi saanud. Alguses plaanisin lauljana edasi töötada, aga kuna Eesti riigis olid  keerulised ajad, siis muusikuna oli raske end ära elatada. Noorem vend oli see, kes tegi mulle ettepaneku bioloogiaõpetajaks minna."

Erkki hinnangul muudavad õpetajatöö väärtuslikuks enese vajalikuna tundmine ja kindla töö olemasolu: „Sa tunned, et sind on lastel vaja ja sa ajad mingit olulist asja. Miinuspooleks on, et kahjuks finantsiliselt ei ole see väga tasuv töö. See on ka piisavalt närvesööv töö. Kes oskab miinused plussiks mõelda või on sündinud natuurilt õpetajaks, siis sellel on ainult suur rõõm õpetajatööd teha.“

Erkkile endale meeldib kõige rohkem näha, kui tema töö tulemusena on teadmised lasteleni jõudnud.

Millised on noore õpetaja Annika Laanpere kogemused?

Juba viiendat aastat toimub õpetajaametit populariseeriv programm Noored Kooli.  Programmist oli valmis rääkima särasilmne noor maakooli õpetaja Annika Laanpere (30), kelle päevad Lüllemäe põhikoolis Valgamaal on täis ainult rõõmu ja positiivseid kogemusi. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Annika on võtnud vastu otsuse vähemalt kaks aastat koolis lapsi õpetada. Hetkel on naisel käsil esimene tööaasta.

Mida kujutab endast Noored Kooli programm ja mis ajendas Sind võtma vastu otsust minna kaheks aastaks õpetajana tööle?

Minu otsus programmiga liituda kujunes aegamisi, kuid lihtsalt ja loomulikult. Olen hariduselt jurist ja enne kooli tööle asumist töötasin mitu aastat notaribüroos. Õppisin seal palju, arenesin ja panustasin oma aega. Sellele vaatamata hakkas ühel hetkel sees närima – tahtsin, et minu igapäevane tegevus mõjutaks rohkemat kui vaid minu kontoseisu ja oleks mulle tähendusrikas.

Minu jaoks on oluline, et Eestis oleks hea elada. Kas see nii on, sõltub sellest, millised on Eesti riigi kodanikud – millised väärtusi ühiskonnas hinnatakse, milliseid otsuseid riiklikul tasandil vastu võetakse, kui suurt ühtekuuluvustunnet tajutakse jne. See omakorda, millised teadmised, oskused, väärtushinnangud ja hoiakud on üksikisikul, sõltub suuresti sellest, milline on tema haridus ja millist eeskuju on andnud tema õpetajad. Loomulikult on ka kodul ja perel suur roll, kuid perekultuur ja kodused kasvatusvõtted sõltuvad jälle vanemate haridusest ja nende eeskujudest. Nii jõudsingi järeldusele, et hea hariduse võimaldamine on üks kindlamaid viise mõjutada muutusi ühiskonnas. Kuna see seisukoht ühtis ka Noored Kooli visiooniga, ei olnud keeruline langetada otsust programmi kandideerimise kasuks.

Milliseid positiivseid kogemusi on õpetajatöö Sulle praeguseks toonud?

Ma julgen öelda, et esimese kahe kuu jooksul ei ole olnud sellist koolipäeva, mis ei oleks mulle ühtegi positiivset kogemust toonud!  Ehk piisab minu rõõmustamiseks lihtsalt väga väikestest asjadest? Näiteks võin heldida sellest, kui näen, kuidas õpilased omavahel koostööd teevad:  jagavad pliiatseid või kustukumme või selgitavad üksteisele segaseks jäänud õppetükke ja aitavad koduseid töid teha.

Mitu korda on mind üllatanud, et õpilased on nii tähelepanelikud ja oskavad teha pisikesi armsaid komplimente. Üks õpilane koostas kodus mulle lahendamiseks kontrolltöö raamatu kohta, mida olime äsja klassiga lugenud. Õnneks sain töö eest viie, aga hindest rohkem rõõmustas mind see, et ta iseseisvalt sellise töö koostamise ette võttis.

Väga palju väärtuslikke kogemusi pakubki see, kuidas lapsed ennast avavad ja oma mõttemaailma minuga jagavad. Suure positiivse elamuse sain veerandi lõpus õpilaste tagasisidet lugedes – mainiti, et meeldis, kuidas õpetaja asju lihtsalt ja arusaadavalt seletas.

Üks omaette positiivne kogemus on kooli kollektiiv – direktor, minu mentor ja kõik teised õpetajad. Minu meelest on kokku sattunud suurepärane seltskond asjalikke ja toetavaid inimesi, kellel jätkub humoorimeelt ka raskemate päevade lõpus.

Mis tunne oli esimest päeva õpetajana tahvli ees seista? Kas väike hirm oli ka sees?

Hirmu ei olnud, pigem ootusärevus. Põnev oli lõpuks kõigi õpilastega kohtuda. Kogu ettevalmistusperioodi jooksul olid nad ju olnud üks nimetu ja näotu kogu, nüüd sain järsku nende kohta palju rohkem teada. Esimene päev läkski tutvumise ja nimede õppimise tähe all. Seda mäletan küll, et päeva lõpuks olin samaaegselt nii tohutult väsinud kui ka suures eufoorias.

Oled mõelnud, mida peale programmi lõppemist edasi teed? Kas õpetajaametiga võiks end pikemalt siduda?

Esimesed kaks kuud on tõesti läinud nii kiiresti, et tekib tunne – veel üks hetk ja ongi kaks aastat möödas.

Loomulikult ei ole ma praegu sada protsenti kindel, mida pärast edasi teen. Olen koolis ka 7. klassi klassijuhataja ja suure tõenäosusega jätkan õpetamist vähemalt seni, kuni nemad 9. klassi lõpetavad ehk veel ühe aasta pärast programmi lõppemist.

Tulevikku on keeruline ennustada. Siiski, praegu ma ei pea võimatuks, et jäängi pikemalt õpetajaametit pidama. Arenguruumi on nii palju ja igav ei tohiks selles ametis küll hakata. Praegu on kõige raskem suur koormus. Tahaksin anda pigem vähem aga kvaliteetsemaid tunde.

Programmiga ühinemine ja õpetajana töötamine tähendab eelkõige põhjalikku enesearengut. Samuti pakub see tohutuid võimalusi: tutvuda kümnete toredate ja tublide noortega, kes jagavad samu väärtushinnaguid, kohtuda põnevate koolitajatega, kellelt on palju õppida, panna ennast juhina proovile, arendada oma planeerimise, suhtlemise, konfliktide lahendamise ja avaliku esinemise oskusi, kogeda tuge organisatsioonilt, keda huvitab noore õpetaja käekäik ja töötada päevast päeva koos kõige ausamate, ettearvamatute ja vahetumate koostööpartneritega – õpilastega. See nõuab pühendumist ja julgust, aga kogemus on seda väärt.

Soovime edu nii Annikale kui Erkkile, et neil jaguks indu ja rõõmu koolis edasi töötada ning oma õpilaste elu positiivses suunas mõjutada.

Kas ka Sina võiksid olla õpetaja?

Lugejate kommentaarid õpetaja ameti headest ja halbadest külgedest on vägagi oodatud!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta