Eesti Metsa Abiks liikumise juhtivaktivist Linda-Mari Väli külastas eilset protestiaktsiooni Brasiilia saatkonna ees ja jagab oma muljeid ka Bioneeri lugejaile.

  • Arvamused
  • Linda-Mari Väli
  • 15. veebruar 2019
  • Foto: Linda-Mari Väli eile Brasiilia saatkonna ees. Janek Jõgisaar, Bioneer.ee

Eilne protestiaktsioon Brasiilia saatkonna ees oli minu jaoks täiesti uudne kogemus: keskealiste ja vanemate inimeste asemel, nagu tavaliselt sedasorti üritustel, nägin seal eelkõige keskkooliõpilasi. Üritust oma kohaloluga toetamas käinud EMA aktivistid olidki vist ühed kõige vanemad kogunenud seltskonnas

Väga innustav ja lootustandev oli seda igatahes näha: noori inimesi, kes realistlikult aduvad maailma olukorda ning eksistentsiaalset kriisi, millesse varasemad põlvkonnad meid on juhtinud ning mis nooremate jaoks terendab juba praegu reaalse väljakutsena. Pole sugugi kindel, et ülikoolikraad või hea karjäär pangas viieteistkümne aasta pärast enam suuremat tähendab.

Olulisemaks saab ilmsesti hoopis see, kuidas me ühiskonna ja inimestena tekitatud kriisides ellu jääda ja kohaneda suudame ning kas ja kuidas meil õnnestub muuta ühiskond globaalsel tasandil planeedi hävitamise masinast teadlikuks, rahumeelseks ja mõtestatud kooseksisteerimise viisiks nii inimeste ja inimeste kui ka inimeste ja teiste looma- ning taimeliikide vahel.

On suurepärane, kui noored inimesed ei lange künismi ja depressiooni, sest olukorda maalitakse nii lootusetuna, vaid säilitavad arusaamise selle kohta, et isegi keset kriise on nii meie kui maailma saatus meie endi teha. Ka keset kriise peame olema aktiivsed ja säilitama lootuse, sest just see aitabki meil kriisides püsima jääda ja pikas perspektiivis neist ka üle saada.

Vähemalt võiks inimkond sellest, et ta nii palju miljonite ja miljardite aastate jooksul ja haaramatus koosmõjus arenenud loomaliike igaveseks olematusse on saatnud, vähemalt võiks ta sellest midagi õppida. Eelkõige harmoonilise kooseksisteerimise vajadust ja võimalusi.

Suur aitäh Germanile ja teistele Climate Save Estonia eestvedajatele, kes nõndavõrd olulistes, globaalset olukorda kajastavates küsimustes nagu praegune Brasiilia-teema kaasa räägivad ja ka märgi maha panevad. Oli tõesti rõõmustav näha, kui julgelt noorte seltskond peale kõnesid saatkonda sisse läks, et Brasiilia presidendile mõeldud petitsioon üle anda ja suursaadikuga rääkida. Lõpuks lubati suursaadikuga rääkima vaid kuus esindajat, aga teised ootasid kannatlikult väljas, saatkonna esisel. Imeilus.

EMA koordinaatorina on ka tõeliselt innustav näha, kuidas uusi keskkonna- ja kodanikuühendusi juurde tekib, kusjuures kogunevad just väga teadlikud, keskendunult töötavad inimesed, kes samas mõistavad ka seda, et suurem ühiskondlik muutus on vajalik ja mida varem see tuleb, seda parem. Kodanikuühiskond saab kõige tugevamaks siis, kui vabaorganisatsioone on võimalikult palju ja nad tegutsevad iseseisvalt ning autonoomselt, aga samal ajal ehitatakse liikumiste vahele võrgustik, mis aitab inimesi nii ühisesse infovälja kui füüsilisse ruumi koondada. Ka EMAs püüdleme selle poole, et edendada suures plaanis samade teemadega tegelevate organisatsioonide vahelist koostööd ja infovahetust. Seda on vaja nii lokaalses kui globaalses plaanis ning mida tugevamaks selline võrgustik muutub, seda enam on meil reaalselt võimalik poliitikat survestada.

Aga kannatust on siiski vaja, kõik ei käi nips-ja-näps - koos töötamist on vaja õppida ja sellele pühenduda. Ent tulemus ületab kahtlemata kõik lootused. Mida rohkem meid ühises infoväljas on, seda tugevamad ja võimekamad me oleme. Liikugem siis selles suunas