Oleme juba kaua rääkinud ökokogukondadest Eestis, samas kui „tõelisi” näiteid nendest ühiselu elavatest ökoinimestest napib. Käesoleva kirjutise eesmärgiks on lühidalt tutvustada eestlaste kogukonda Järnas (Rootsis) ja mõtiskleda pisut ka ökokogukondade teemal laiemalt. 

Kogukondlikust eluviisist

Inimeseks olemiseks on vajalik teiste inimestega suhelda, ühiseid kogemusi kogeda ja oma mõtteid, tundeid ja tegemisi jagada. Ühises kulgemises on eriline turvalisus ja vaimne heaolu, mida üksinda saavutada on raske või isegi võimatu. Kaua oleme arvanud, et sellise kindluse tagab abielu. Paljude isiklikud kogemused ja loomulikult ka sotsioloogilised uuringud näitavad, et peremudelid on muutumas. Unistus traditsioonilise talupere juurde naasmisest on illusioon, millega mängivad paljud, sealhulgas näiteks ka meie presidendipaar.  

Viimase kahe aasta jooksul enne Eestist ära tulemist osalesin õige mitmel ökokogukondade üritusel. Minu arvates räägiti alatasa liiga palju ökotarbimisest, sh ehitusest, mõõdukalt looduse säästmisest ja pea mitte midagi kogukonna sotsiaalsest mõttest. Mõnikord mainiti haridust ja vastuseks oli alati alternatiivpedagoogika – eriti Waldorfkoolide loomine.  

Tegelikkuses on minu hinnangul kogukonnas sotsiaalne mõõde primaarne ja kui inimene hoolib teistest inimestest enda ümber, siis on looduse säästmine iseenesest mõistetav. Austus elu vastu tähendab eestlasele austust ka looduse vastu, sest meie maailmapildis on loodus alati elav ja hingestatud. Laused nagu - „Puule ei tohi haiget teha!”, „Maa hingab!”- on ju tänapäevani meie kõnepruugis tavalised.    

Eestlasele omane loodusfilosoofiline mõttelaad on heaks aluseks võimalikule kogukondlikule sotsiaal- ja haridusmudelile, mis oleks nii ökoloogiline kui meile ainuomane, arusaadav ja mõtestatud. Meie rahvuslik alaväärsuskompleks takistab jõudmast tõeliselt sügavate muutusteni meie kasvatuses, kus tõuseksid esile meile endale olulisimad väärtused, sipleme tänaseni nõukogudeaegses kitsarinnalisuses ja usaldamatuses. Meil puudub kogemus avatud ja loomingulisest lähenemisest õppimisele, puudub eneseusaldus. Minu jaoks on siin pikalt jätkunud mõtlemisainet, kuid vähe on olnud tõeliselt sisukaid ja edasiviivaid arutelusid. Eestis ei ole selles vallas praktilisi kogemusi ja julgust (äkki isegi tahet?), millegi „tõeliselt uuega” alustamiseks. 

Ühe põhjusena võib minu arvates välja tuua kogu maailmas sh ka Eestis tekkivat teravat ökoloogilist kihistumist, mis on loomulikult seotud finantseerimisega. Need, kellel on raha, loovad endale selliseid „ökosaarekesi”, kus on tervislik ja turvaline elu. Põhimõtteliselt saaks neid nimetada ökokogukondadeks, kui tegemist oleks kõikidele avatud keskustega, mis põhinevad vabadusel ja tingimusteta armastusel kõikide inimeste vastu. Minu hinnangul on näiteks Põhjamaades selliseid piirkondi paljudes kohtades, kuid välismaalastele või ka sama riigi vaesematele inimestele on nendesse piirkondadesse elama asumine takistatud.  

Kuna laiemate rahvahulkade teadlikkus aina kasvab, siis võib ette kujutada, kuidas hakkab toimuma riiklik või miks mitte ka Euroopa Liidu siseränne. Tööstuspiirkondadesse jäävad peamiselt kolmandatest riikidesse sissetoodud põgenikud, palkade ja haridustase on madal, kriminaalsus ja sotsiaalsed probleemid kõrged.     

Meie teekond Rootsi

Meie teekond Rootsimaale sai alguse Solvikkooli intuitiivpedagoogika kursusest. Mina jõudsin Solviki esimest korda kolm aastat tagasi ja tundsin kohe algusest peale, nagu oleksin koju jõudnud. Järna loodus, siinne vaba ja loominguline mõtte- ja tegustemisviis, inimesed, kes siin aastaid on elanud ja töötanud, see lummas ja kutsus. Kuidas luuakse kool, kus iga õpetaja on eriline isiksus, õppekava on täiesti sekundaarne, õpetamine põhineb intuitsioonil, mängimisel ja loovusel ning laste heaolu on kõige keskpunktis? Kuidas täiskavanuna tulla välja maailma siginast-saginast ja suuta keskenduda olulisele? Need olid minu põhilised küsimused Solviki kursusele tulles.  

Järnast

Järna on antroposoofiline keskus alates 1930-ndatest aastatest, siis põgenesid esimesed antroposoofid oma peredega natside eest siia ja alustasid puuetega lastele keskuste loomist. Hitleriaegsel Saksamaal olid ju kõik puudega inimesed üleliigsed, ainus võimalus ellu jääda, oli põgenemine. Tänaseni on sellest ajast siinkandis tegutsenud mitu Rootsi olulisemat puuetega inimeste keskust.  

60-ndatel aastatel alustati Waldorfpedagoogilise Seminari rajamist. Olulisel kohal oli ka tervislik ja terviklik toitumine, mille  juurde kuulus mahepõllumajandustalude ja – õppekeskuste arendamine. Antroposoofilise meditsiiniga sh raskete vähihaigete ravimisega tegeleb Ytterjärna kliinik. Loodud on ökopank. Järnas tegutseb mitu alternatiivkooli ja -lasteaeda.  

Lühidalt võib öelda, et siin on omamoodi „ökosaareke”, mis on täna õnneks veel kõikidele Euroopa inimestele avatud.

Solvikkoolist

Solvikkool on siiski ka siinkandis eriline. Eriline just oma vaba loovuskeskse lähenemise poolest. Teised kohalikud vabakoolid järgivad väga täpselt Waldorfkoolide traditsioone, kuid Solvikkoolis on Pär Ahlbom koos mitmete teiste huvitavate ja andekate inimestega loonud täiesti unikaalse keskkonna õppimiseks ja arenemiseks. Nad nimetavad oma õpetust ise intuitiivpedagoogikaks ja sõnastatud teooria sellest puudub. Intuitiivpedagoogikat saab õppida ainult siin või Saksamaal Freiburgis, kus samad õpetajad paralleelset kursust läbi viivad. Kursus on põhiliselt praktiline ja kogemuslik. Tegemist on Waldorfpedagoogikast edasi arendatud suunaga alternatiivpedagoogikas, mille aluseks on eelkõige õpetajate endi aastate jooksul kogutud kogemused ja teadmised lastest ja tööst nendega. Olulist rolli mängivad selle koolkonna väljakujunemisel ka Iris Johanssoni vaated inimeseks olemisele ja inimeste vahelisele suhtlemisele.  

Eestlaste kogukonnast Järnas

Kolmanda aasta suvel otsustasid kolm Eesti peret siia kolida, et seda kõike ühiselt ja igaüks eraldi kohapeal kogeda. Meie täiskasvanud õpime eelkõige tööd inimestega, ökoloogilist ehitust, vaateid elule, loodusele, põllu- ja majapidamisele jne. Kõik lapsed (kokku 5) käivad Solvikkoolis. Ka meie puhul on tegemist omamoodi Euroopa Liidu siserändega, Eesti õpetajate suvelaagris ristisime selle „hariduspaguluseks”. Hariduspagulusest olen pikemalt kirjutanud 2009.a. sügisel Õpetajate Lehes.   

Eestlasi elab ümbruskonnas juba varasemast ajast ja nendega on meil olnud väga hea side algusest peale. Oleme ühiselt tähistanud olulisemaid tähtsündmusi sh kadripäeva, jõulusid, vastlapäeva, vabariigi aastapäeva. Vahvaks kombeks on saanud Stensundis toimuvad saunaõhtud, koos jääauku hüppamise ja laval regilaulu laulmisega. 

Seltskond siin on mitmekülgselt andekas, igaühel on teadmisi ja oskusi, mida teistega jagada. Jääb olla ainult südamest tänulik ja õnnelik, et saan nende inimestega koos elada ja kasvada.   

Kohanemine Rootsi ühiskonnas võtab muidugi aega.  Järnas olen tundnud ennast nagu kodus algusest peale, sest siin on inimesi üle maailma ja uued inimesed alati teretulnud. Mujal olen tihti kohanud traditsioonilist pelgust sisserännanute suhtes. Selgelt on märgata, et Ida-Euroopa tähendab rootslasele ikka veel Venemaad, Eestist ei teata sagedasti midagi. Inimesed ei tea Eesti pealinna nime, ametiasutustes ei teata, et kuulume Euroopa Liitu.  

Kokkuvõtteks 

Kuidas siis ikkagi kasvatada lapsi, elada ja olla nii, et süda oleks rahul, hing laulaks ja mitte petta iseennast? Selline küsimus on juba aastaid minu sees kerinud ja tegudele ajendanud. Nii olengi tänaseks jõudnud Järnasse, kus ühiselt teistega koos otsida vastuseid ja esitada uusi küsimusi. Elu kogukonnas eeldab püüdu teineteise mõistmise poole ja ümbritsevate inimeste tingimusteta armastamist. Ainult inimeste vaheline avatud suhtlemine saab luua aluse ühiseks toimimiseks, kui ei ole kommunikatsiooni, siis tekivad pinged, hirmud ja vastasseisud.   

Ma ei tea, kas saab meie elamist siin pidada klassikalises mõttes ökokogukonnaks, kuid omamoodi ühine hingamine on meil siin kindlasti. 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta