Seitse aastat miilitsaametis seaduskuulmatuid jahtinud Valeri Kostin väsis kurikaelte kollektsioneerija elukutsest ja pöördus tagasi lapsepõlveaegse lemmikhobi, lindude ja loomade kasvatamise juurde.

Võrumaal Lasva vallas, kiviviske kaugusel Meenikunno rabast, peidab end metsade keskel üks talu, mille õuel on sügiseselt kargel lõunatunnil lauale tõstetud aurav supitirin ja seemneleib. Perenaine Ülle (42) sätib sinna ka kohvikõrvaseks hommikul ahjust võetud mahlase rosinaleiva. Üle õue silkavad jänesed ja ilupeenarde vahel vaarub turske minisiga Rossu.

Oleme saabunud Jaaniraotu tallu, et uurida linnupargi juhatajast Valeri (46) ja tema talupargi pealikust abikaasa põhjal, mis juhtub siis, kui hobist saab ühtäkki elukutse ja ühe pere mütsi alla koondub kolm erinevat firmat.

Jaaniraotu talus algab tööpäev hetkel, kui peremehe või -naise jalg hommikul üle ukseläve õue astub. Ülle takseerib lillepeenarde ja puuvõõrikute vahel terava pilguga, kas tuleb miskit kuskile juurde susata või hoopis üles kaevata. Valeri hoiab peale palkmajade ehitamisega tegeleva osaühingu Jaaniraotu silma peal ka linnu- ja loomapargi 85 erineva tõu karvastel ja sulelistel. Kaheksast viieni tööd selles peres ei tunta, töö kestab ööpäev läbi seitse päeva nädalas.

Valeri on suur looduse- ja loomasõber olnud varasest lapsepõlvest. «Ema räägib, et olin üsna püsimatu ja kui minust taheti rahu saada, pandi putukas purki ning anti mulle kätte,» jutustab mees, kelle poisipõlveaegses Tartu korteris elasid vanemate meelehärmiks peale traditsiooniliste koerte-kasside praktiliselt kõik tollal saada olnud roomajad, kahepaiksed, kalad ja linnud.

Miks hakkas loomasõbrast poiss ühtäkki lemmikloomade asemel puuri püüdma hoopis pätte? «Pärast kroonut löödi sõjakomissariaadis kamm sappa, räägiti mesijuttu ja lubati taevamannat kokku. Olin see loll, kes liimile läks,» seletab Valeri. «Kõigepealt läksin valvemeeskonda. Mingi pätt ronis lapsepõlvesõbra ema korterisse sisse. Kuna olin tol ajal ise peast ka miilits, sain selle päti kätte.»

Tabanud veel mitu kauaaegset tagaotsitavat, jäi Valeri eduka jälitustegevusega silma kriminaalosakonna ülemale ja ta kutsuti üle. «Kriminaaljälituse jaoskonnas oli 17 meest ja 2+1 autot. Töö sai tehtud ja kuritegude avastamisprotsent oli kõrge,» meenutab ta Tartu-päevade kriminaaljälituse kollektiivi hea sõnaga.

Tänu miilitsaametile kohtus Valeri ka tulevase abikaasa Üllega, kuid just kaudselt kallima tõttu pani mees peagi ameti maha – armsama leidmisega kaasnenud elukohamuutus tõi kaasa uue kollektiivi, kus töö enam pinget ei pakkunud.

Maal ja hobusega

Niikuinii kibeles looduslapsest linnapoiss Valeri ära maale. Terve lapsepõlve maal veetnud Ülle punnis alguses vastu, kuni lõpuks leebus. Nii vahetatigi Tartu Annelinna korter Jaaniraotu talu vastu Võrumaa paksude metsade keskel.

«1992. aasta 23. augustil tulime, kaks lolli, kolmekuune titt käevangus, kipat-kõpat maale,» meenutab Valeri naerdes. «Polnud meil ei autot, ei telefoni. Üks titt oli olemas, teine tulemas. Oli meil alles julgust!» imestab takkajärele Ülle.

Ainsa tööna oli noorele mehele uues elukohas pakkuda metskonna raietöölise ja hiljem metsavahi oma. Räpina metsakoolis koolitaski Valeri endast saemotoristi, metsavahi ja palkmajade ehitaja. Ja elu hakkas oma rada minema.

Autot polnud, noore pere ainsaks transpordivahendiks oli hobune (mõelge, seda 1990ndate alguses!), kelle Valeri pisut enne maalekolimist rebasefarmist päästis. Eluaegse ratsaspordihobuse, 16aastase vana ja tõbise Ulla õpetas mees nelja kuuga isegi vankri ees käima! «Mul oli siht tuua oma laps sünnitusmajast hobusega koju. Nii sai ka tehtud!» Vaatamata sellele, et Ulla oli paras jäärapea, kes oma protestivaimu meeleldi aiste katkiistumisega demonstreeris.

Ullaga tööl käimine oli omaette vaatemäng. «Ühe õla otsas kõlkus hobuse lõunasöök, heinakott, ja teise otsas pika varrega võsalõikaja,» meenutab metsamees kunagist donquijotelikku elu.

Käsitööpalgist säästusaun: Peremehe enda firma töö!

Valeriraotu linnupark

Võru murdes nimega Jaaniraotu talu tähendab kirjakeelde panduna «Jaani raiutud». Valeri tuttavad naljamehed lõõbivad, et taluõuel eelmisel aastal valminud palksaun on nüüd Valeriraotu.

Valeriraotut on siin talus aga palju rohkem kui pelgalt saun. Kohe pärast maale kolimist mõtlesid noored talupidajad, et ühes õiges talumajapidamises peaksid ikka kanad ka olema. «Aga miks nad peaksid olema tavalised talukanad? Mütsi ja habemega kanad on palju põnevamad,» timmis Valeri hea mõtte veelgi paremaks.

Kui peremees tutiga kanu ostma läks, juhtus ta aga paabusaba tuvide otsa. «Kui ma neid nägin, läksid mul kanad puhta meelest ära!» ütles mees vabandavalt abikaasale, kui kanade asemel tuvidega koju jõudis.

Seejärel tulid Ruaani lihapardid. «Esimesel aastal ma ei lubanud tal neid osta,» meenutab Ülle. «Möödus aasta ja ütlesin, et olgu, lase mul mu taimedega tegeleda ja võta oma pardid!» Varsti oli taluõuele kogunenud juba nii palju eripalgelisi linde, et lähikonna koolide lapsed hakkasid üha sagedamini külla sattuma ja vallavanem Jüri soovitas Jaaniraotu perel tungivalt oma linnupark ka teistele avada. Valeri puikles vastu, et see on erahobi ja selleks ka jääb.

2006. aasta sügisel sõitis aga taluõuele auto loomaaeda otsivate inimestega. «Näitavad meile kaardi pealt. Ja meie nagu kaks lolli uurime nende Regio atlast, kus oli meie kodu peal zoomärk kantud ega saanud mitte millestki aru,» jutustavad Ülle ja Valeri.

Oli see nüüd vallavanema vingerpuss või mõni muu saatusesõrm, aga kui zoomärk oli juba kaardil talu peale kantud, ei jäänud pererahval enam muud üle kui alandlikult saatusesõrme survele alluda.

Jaaniraotu talu linnupargi kaardile ilmumisest kuni ajani, mil pererahvas oli valmis reaalselt külalisi vastu võtma, kulus veel paar aastat. 2008. aastal avalikkusele avatud Jaaniraotu linnupargile pole Eestis peale Tallinna loomaaia enam vastast.

Jaaniraotu linnupargis kasvab poolsada erinevat tõugu lindu-looma: lennuvõimetud linnud, erinevad kanatõud ja faasanid, vee- ning puurilinnud, kakud ja kivikanad. Loomadest: maarad, eeslid, kääbustest kitsed, küülikud ja sead. Vaata täpsemalt: www.jaaniraotu.ee

Ülleraotu aed

Kui linnupark on Valeriraotu, siis selle ümber laiub kirjude taimemustrite ja eriskummaliste põõsatuustidega kohati linnu- ja loomaaedikutessegi hiiliv Ülleraotu maastikukompositsioon.

Nõnda teineteise kõrval istuda ja koosloodut nautida peremehel ja perenaisel enamasti mahti pole. Kui Ülle ja Valeri niisama olesklemisest rõõmu tunneksid, poleks nad Jaaniraotule kunagi ju tulnudki.

Laste kõrvalt hobi korras aiandusega tegelema hakanud ja hiljem Räpina aianduskooli aedniku eriala lõpetanud naine jahib uusi ja põnevaid püsililli, poputab ja paljundab olemasolevaid ning kasvatab nii endale kui müügiks puid-põõsaid ja suvelilli.

«Kui taimenduse avastasin, tundsin, et vaat see on see, mis mind köidab ja paelub, millest saan oma energia ja mida teen kirega. Saan oma jõu siitsamast. Ma ei pea minema kuhugi ära, et puhata. Piisab, kui saan labida kätte võtta ja mõne peenra kaevata,» jutustab iluaia insener õhinal.

Vahepeal läheb kirg üle ka. «Kui juulikuus vaatasin, et kasvuhoone juures lillepotid kuivavad ja mul pole nende jaoks põrmugi aega, siis see pilt, mis mind enne oli toitnud, hakkas kurnama. Siis läheb see aga jälle üle. Võtad oma kohvitassi, käid ja mõtled: issand, ma olen ikka õnnelik küll!» Ja see, et ta elus on olnud päevi, mil ta on visanud õhtul voodisse pikali ning olnud nii väsinud, et pole jõudnud isegi külje peale keerata, Ülle rõõmu juba ei varjuta!

Kui teistel on hobid, millega nad tööst vabal ajal tegelevad, siis Valeril ja Üllel on selleks töö. Jaaniraotu peremees ei kuulu nende ridadesse, kes võtavad õhtul õlle ja vajuvad diivanile jalgpalli vahtima. «Kaastöölised küsivad vahel, et kas «Ühikarotte» vaatasid. Siis tunnen, et olen ikka nii maalt,» muigab ta. Telekas on toas, aga Valeril pole selleks ei aega ega tahtmist.

Kas väsimus kunagi ei kimbutagi? «Vahel tuleb ikka niisugune ei-viitsi peale ja siis ma olen ikka niiiii loru ...,» venitab mees. «Tema jaoks on siis vaja linnuinimeste juures ära käia,» teab abikaasa rääkida.

Kuna lemmikloomapoest Valeri endale meelepäraseid loomi-linde niikuinii ei leia, tuleb kollektsiooni täiendamiseks palju reisida. Sõidud välismaale – saagu aastas kilometraažiks kasvõi 90 000 (lisaks kodusele muruniitmisele!) – ongi peremehele puhkuseks.

Aga päikeselised rannad ja kultuurimekad? «Rannaliival päikese võtmist pole mu elus kunagi olnud ja see, kas Pisa torn on nüüd nii- või naapidi viltu, mind ka ei huvita. Pigem läheksin kusagile loodusesse, metsa, džunglisse, Austraaliasse või kas või Hiina turule. Paradiisimaa on Saksamaa, näiteks sealne vanast botaanikaaiast lindudele ümber kohandatud Walsrode linnupark,» löövad Valeri silmad särama.

Teiste hoole alla ei tihka Kostinid oma parki jätta. «Mul on lihtsam ise need linnud-loomad ära tappa,» muigab peremees irooniliselt. Õnneks on Valeri ja Ülle lapsed Kerli (18), Kristjan (17) ja Karl Sander (7) vanemate kõrval tõeliselt asjalikeks abilisteks sirgunud. Nemad korraldavad suvel linnupargi külalistele ekskursioone, aitavad lindude-loomade eest jõudumööda hoolitseda ja saaksid mõnda aega ka omapead pargi haldamisega hakkama.

Jaaniraotu peremees ja -naine oma uhke linnutalu väravas.

Tasuks töörõõmu dividendid

Erinevalt paljudest tänapäeva projektipõhistest ettevõtmistest ei hinga Jaaniraotu talu Euroopa Liidu rahade armust. Maaelu mitmekesistamise programmi abil on vaid uue ilme ja otstarbe saanud vana loomalaut, kus vanasti elasid lehmad, lambad ja sead, nüüd aga palju eksootilisemad asukad, erinevad papagoid, paabulinnud, mütsiga ja mütsita kanad ning teised sulelised.

Linnupargi esimese stardikapitali teenis talu peremees enda ettevõtlikkusega, alustades 1995. aastal palkmajade ehitamist. Talved veetis Valeri metsas puid langetades, suved maju kokku klopsides. Palgapäevi tähistas linnuparki uusi isendeid ostes.

«Kui seda kulude poolt vaadata, on see majanduslikus mõttes tõepoolest absurdne ettevõtmine. Ütle näiteks mõnele külainimesele, et sa maksid kana eest 100–150 eurot, ta kutsub kohe Seevaldi kohale,» naerab Valeri enda üle. Kuid lisab siis tõsiselt: «Kui tahan oma linnuparki kuidagi vee peal hoida, siis ma ei saa peatuda. Lumepall veereb. Ja keegi pole mul nuga kõri peal hoidnud, et ma peaksin seda asja tegema!»

Peeretavad nandud

«Nandu seedimine on midagi linnu ja sea vahepealset. See lind aina peeretab ja peeretab. Ja ikka nii, et see on midagi koledat. Kui me nandudel lastega Saksamaal järel käisime, siis ema luges lastele sõnad peale, et nad mind koduteel ikka ärkvel hoiaksid. «Aga kui need 30–40 sentimeetri kõrgused nandutibud oma ketta lahti lasid, polnud lastel enam vaja mulle midagi laulda. Hais hoidis piisavalt virgena,» meenutab Valeri.

Putku pannud papagoi

Hiljuti pääses Valeril üks papagoi puurist välja. Poolteist nädalat hiljem helistas viie kilomeetri kaugusel elav külamees ja küsis: «Kuule, mul on siin õuel üks väga ilus värviline lind. Ega ta sinu oma ole?» «Võtsin siis linnu liigikaaslased puuriga kaasa ja pärast kuuetunnilist spordipäeva – väsitasin teda, ei lasknud tal seemuskeid nokkida ja meelitasin teda toiduga – oli ta käes!»

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta