Kui kodus sõltub keskkonnasõbralike harjumuste juurutamine eelkõige meist endist ning paarist lähedasest inimesest, siis tööjuures võib see märksa keerukam olla. Kuigi öeldakse, et muutus algab iseendast, tekib mõnikord vajadus ka teisi muuta. Näiteks siis, kui üritad kontoris kangekaelselt prügi sorteerida, kuid oled ainuke, kes taipab mahlapaki pakendijäätmete hulka visata. Kokku pressimisest rääkimata.

Juhul kui su tööandja ei hiilga keskkonnasõbralike algatustega, et tähenda see sugugi, et sina käed rüpes istuma peaksid. Kui omaalgatus ei ole just keelatud, siis võid luua vabatahtliku survegrupi, mis aitaks kontoris „rohelist“ käitumist propageerida. Küsi ülemuselt nõusolek, otsi üles kõige „ökomad“ kolleegid ja pange paika esialgsed eesmärgid.

Kui see on tehtud, siis võib tasapisi tegutsema asuda. Strateegilise kommunikatsiooni ekspert John Marshall Roberts pakub jätkusuutliku ettevõtluse veebiväljaandes greenbiz.com välja viis pidepunkti, millest lähtudes oma töökoht kolleege kaasates jätkusuutlikuks muuta.

1. Alusta väikestest eesmärkidest

Nagu öeldakse – suur tükk ajab suu lõhki. Alusta pigem kitsamate eesmärkidega. Vali välja üks konkreetne probleem, mida parandama asuda ning kaardista eesmärgid, mis just selle küsimusega tegeleks – olgu selleks siis priiskav energiakasutus, suur veekulu või sorteerimata jäätmed.

Kui oled selle ühe projekti raames juba mingeid edusamme saavutanud, katsu leida sealt see iva, mis kogu asja tööle pani ning kanna see üle järgmistesse projektidesse. Väikeste kuid mõõdetavate võitude seeria toob organisatsioonis ajapikku kaasa oluliselt tugevama jätkusuutliku mõtlemise praktika ja kultuurimuutuse, kui ükskõik milline tühi hüüdlause või lennukas retoorika.

Jätusuutliku mõtte levitamiseks pole mõtet laiali saata pikka nimekirja tegevustest, mis vajaksid korrigeerimist. Kuigi organisatsioonis võib probleeme olla igal rindel alates ebaefektiivsest küttesüsteemist kuni pappnõude kasutamiseni köögis, ei saa kõiki lahinguid korraga võita. Inimesed lihtsalt ei suuda liiga paljusid eesmärke korraga hoomata, rääkimata nende täitmisest.

Parem on keskenduda mingile kitsamale eesmärgile. Näiteks „me ei kasuta oma kontoris enam ühekordseid kohvitopse“ on alustuseks lihtne ja konkreetne eesmärk. Selle juurutamiseks võib paluda kõigil kolleegidel oma kohvikruus tööle kaasa võtta. Igaühel on kodus mõnd üleliigne kruus ja selle kontorisse tarimine ei tohiks ülemäära keeruline olla.

2. Suhtu teisitimõtlejatesse empaatiaga

Empaatia on rohelise mõtteviisi juurutamisel üks võtmetegureid. Oskus maailma näha, tunda ja mõista teise inimese perspektiivist on käitumismuutuste juurutamisel eluliselt oluline. Ja see kehtib mõlemat pidi – „tavalised“ peavad mõistma „rohelisi“ ja „rohelised“ peavad mõistma „tavalisi“. Sageli on probleeme just viimasega ja see võib saada takistuseks muutuste läbiviimisel.

Pole haruldane, et jätkusuutliku mõtteviisi propageerijad loovad säästukampaania, mis kõnetab küll nende endiga sarnase maailmavaatega inimesi, kuid jätab teised täiesti külmaks. Osaliselt võib põhjus olla selles, et inimestel on erinevad põhiväärtused, mõttemallid ja uskumused, mille järgi nad käituvad.

Üks lihtne abimees kaaslaste mõistmiseks on rollimäng. Et aru saada, kuidas tundub ettepanek või idee kolleegi silme läbi, tuleb end panna tema olukorda. Järgmisel koosolekul jagage end paaridesse, nii et igaüks oleks paaris selle inimesega, kelle arvamus tema omast tavaliselt kõige rohkem lahku läheb või kes tundub lihtsalt täiesti teistsugune inimene.

Eelpool mainitud papist kohvitopsi näite puhul peaks igaüks kirjutama mina-vormis lühiessee lähtuvalt oma paarilise vaatevinklist – kui tema arvab, et igasugune taaskasutus on jama ja aja raiskamine, siis püüagi kirjutada, miks see nii on. Seejärel loetakse kirja pandud mõtted üksteise valjusti ette. Tulemuseks on see, et kõik saavad (enda kulul) hea kõhutäie naerda, kuid õpivad ka oma kolleege paremini mõistma.

3. Lõbus peab olema!

Olgem ausad – enamik inimesi tegeleks meelsamini ükskõik mille muuga, kui mõtleks põhjalikult keeruliste ja komplekssete asjade peale, nagu seda on kliimamuutused või tarbimise mõju säästvale arengule. Tulemusena blokeerivad paljud töötajad alateadlikult igasugused jätkusuutlikkusega seotud sõnumid ja need ei jõua kohalegi, rääkimata siis muutuste esile kutsumisest.

Õnneks on nürile ajupesule mõeldud välja vastumürk – nali. Just nali, naer ja väike kiiks on sageli need vahendid, mis aitavad ka käitumuslike muutuste juurutamisel. Ainuüksi sellest, et ülemus nägi „Ebamugavat tõde“ ("An Inconvenient Truth“, Al Gore’i dokumentaalfilm globaalsest soojenemisest) ja otsustas oma ettevõtte ükskõik mis hinnaga roheliseks muuta, ei piisa. Kui keelad töötajatel keskkonnasäästu ettekäändel autoga tööletuleku, pargivad nad lihtsalt veidi kaugemale, kuid ei hakka seepärat kohe trolliistmeid kulutama.

Kui inimestele öelda, et nad teevad midagi valesti, siis on esimeseks reaktsiooniks pahatihti kaitsesse tõmbumine. Kuigi kellelgi ei pruugi olla otseselt midagi rohelise mõtteviisi vastu, võib selle sunniviisiline juurutamine tekitada trotsi ja alateadlikku süütunnet („Ma olen ju hea inimene! Kuidas on võimalik, et Läänemeri eutrofeerub seetõttu, et ma oma laste riided puhtana hoian?“).

Keelan-käsen, poon ja lasen ei ole kunagi olnud pikas perspektiivis jätkusuutlik suhtumine. Loovust on vaja. Selle asemel, et panna töötajatele nina alla „kümme rohelist käsku“, mille vastu eksides vastutab igaüks isiklikult jääkarude hukkumise ja Aafrika laste tühja kõhu eest, võib asja naljaks keerata.

Ameerika jätkusuutliku turunduse ettevõte Evenson Design Group sõlmis näiteks oma töötajatega vabatahtliku lepingu, milles lubati allakirjutanule „24-tunnist vabastust kõigist keskkonnakriisiga seotud eksistentsiaalsetest piinadest“, kui too vaid lapingutingimusi täidab. Leping nõudis lihtsaid asju nagu kahepoolne printimine ja ühsitranspordi kasutamine, kuid tänu meeldejäävale vormistusele hakkasid töötajad lepingut ka reaalselt täitma. Seejuures levis pisut totakana näiv idee nii töötajate kui klientide seas iseeneslikult ja muutis keskkonnasäästu omamoodi mänguks.

4. Lihtsuses peitub jõud

Mõnikord on otsitav vastus nii lihtne, et me lihtsalt ei näe seda. Näiteks püüdis ühe suure arvutitootja jätkusuutlikkusele keskendunud meeskond leida võimalust, kuidas panna töötajad prügi sorteerima. Kuna tegemist oli rahvusvahelise ettevõttega, siis püüti leida lahendus, mis töötaks erinevas kultuurikontekstis ja organisatsiooni igal tasandil.

Esmalt ei suutnud meeskond üle saada ülesande näilisest keerukusest, kuna üks lahendus pidi tuhandetele erinevatele töötajatele sobima. Siis aga tuli keegi lihtsa mõtte peale – kui alustaks õige sellest, et teeks sorteerimise võimalikult lihtsaks? Tavaliste prügikastide kõrvale paigutati nähtavale kohale sinised prügikastid erinevat liiki jäätmete jaoks. Ja muud polnudki alustuseks vaja!

Ettevõttes paranes jäätmete sorteerimine kõigis osakondades märgatavalt ja seda ühe lihtsa idee abil. Polnud vaja mingeid strateegilisi sõnumeid ega „suur vend jälgib sind“ taktikaid. Mõnikord ongi parimad lahendused need, mille peale tuleks isegi 4-aastased. Keegi peab lihtsalt lihtlabase lahenduse välja pakkuma.

5. Ole järjepidev

Roomat ei ehitatud ühe päevaga. Samuti võtab rohkem aega organisatsiooniliste ja psühholoogiliste takistuste ületamine. Püüdes oma kolleege ja alluvaid jätkusuutlikkuse rajale suunata, ära unusta olla kannatlik, strateegiline ning – mis kõige olulisem – järjepidev. Ükskõik kui kõneosav, nupukas ja siiras sa ka poleks, mõnikord on oma ideede juurutamiseks ainus võimalus vana hea järjepidevus.

Inimeste harjumusi ei muuda ühe sõrmenipsuga. Jää oma eesmärkidele kindlaks. Ole järjepidev. Alles siis, kui oled valmis enda jaoks olulisi teemasid tõstatama ka neil hetkedel, kui teised su ümber on pinges, apaatsed või isegi küünilised, võid omale pool võitu kirja panna. Sealt edasi on edu juba aja küsimus.