Järjejutu eelmises osas “Õigusbüroo ja prokuratuur“ jätkasin augustikuus kirjavahetust kaugtööd pakkuva õigusbürooga ning sain Riigiprokuratuurilt teate, et olen oodatud kahe nädala pärast pealinna prokuröri abi konkursi kirjalikule eksamile.    

Lubasin kirjalikule eksamile kohale ilmuda ning hakkasin alles seejärel mõtlema, kuidas seda kohale ilmumist tegelikult praktiliselt korraldada. Riigiprokuratuuri teates oli eksami ajaks märgitud neljapäev 22. august kell 9-15 ja eksami kestuseks viis tundi. Lugesin kokku tunnid kella üheksast kolmeni ja sain kuus ehk ühe tunni rohkem kui eksami kestus.

Oletasin, et ju siis on eksami alguses ja-või lõpus planeeritud mingi varuaeg, kuid täpsema järele küsimiseni ei jõudnud ning arvestasin oma logistikaplaanides kella üheksaks kohale jõudmise ja hiljemalt kell kolm lahkumisega. Eksami toimumise kohaks oli Tallinna Tehnikaülikooli peamaja kaugel Mustamäel, kuhu bussi- või rongijaamast ühistranspordiga jõudmiseks tuli omakorda aega varuda.

Sel ajal teenindas meie alevit läbivat raudteeliini veel Edelaraudtee ning rongiga pealinna ja tagasi sai kaks korda päevas - hommikul ja õhtul. Tänapäeval Elroni sõiduplaani kohaselt on reiside arv sama, ainult sõidule kuluv aeg on läinud mõnevõrra lühemaks. Aga see selleks.

Augustikuus jõudis hommikune rong Tallinna napilt enne kella ühtteist ning päevane alustas oma tagasireisi mitukümmend minutit enne kella kolme. Seega ei oleks otserongiga saanud ei kella üheksaks eksamile ega peale kolme tagasi.

Ehk siis rongisõitu planeerides oleks tulnud leida pealinnas öömaja tervelt kaheks ööks mitte ainult minule, vaid ka lastele, kes kaks ööd omapead kodus hakkama saamiseks olid siiski veel liiga väikesed. Ja lisaks öömajale tulnuks siis leida lastele olemise koht ja tegevus selleks kuueks tunniks, mis mina eksamil veedan, pluss olemiskohast eksamikohta mineku- ja tulekuaeg.

Kokkuvõttes tundus see kõik juba eos liiga keeruline ning uurisin järgmiseks bussiga läbi maakonnakeskuse pealinna liiklemise variante. Vana hea sõbra peatus.ee  abil leidsin, et hommikul saaksin maakonnakeskusest pealinna kella poole seitsme või seitsme ajal väljuvate bussidega, millest esimene jõuab Tallinna peale kaheksat ja teine napilt enne poolt üheksat.

Kodualevist maakonnakeskusesse läheb esimene buss kell pool seitse ja jõuab kohale pisut enne kaheksat ning selleks ajaks on minule sobivad bussid maakonnakeskusest ammu pealinna poole lahkunud. Seega bussiga üle maakonnakeskuse hommikul kella üheksaks pealinna minek nõuaks samuti maakonnakeskuses või pealinnas ööbimist.

See-eest peale eksamit tagasi oleks võimalik bussiga üle maakonnakeskuse isegi tulla. Maakonnakeskusest kodualevisse tuleb viimane buss pisut enne kella poolt seitset. Kui arvestada kell kolm lõppevalt eksamilt ühistranspordiga bussijaama jõudmiseks tund, siis jõuaks pealinnast kell neli väljuvale bussile, mis saabub maakonnakeskusesse enne poolt kuut ehk terve tund enne koju viiva bussi väljumist.

Kui pealinna sisene logistika eeldatust kauem aega võtab ning kella neljasest bussist maha jään, saan tulla järgmise bussiga, mis väljub pealinnast kell kolmveerand viis ja jõuab maakonnakeskusesse pisut peale kuut ehk ikkagi paarkümmend minutit enne kodualevisse mineva bussi väljumist.

Selleks, et pealinnast bussidega tagasi tulla, tuleb sinna aga kõigepealt saada. Ja nagu eelnevalt selgus, ühistranspordiga eksami algusajaks sinna saamise juurde kuulub vältimatult ööbimine maakonnakeskuses või pealinnas.

Enne eksamit maakonnakeskuses ööbimisega variant tähendaks hommikul hiljemalt kella kuue ajal ärkamist või pigem isegi viie ajal, kui tahan enne eksamit korraliku hommikusöögi ka süüa. Sellele järgneks poolteist tundi bussis ja siis veel tunnike pealinna ühistranspordis või hilisema bussi puhul pigem taksoga bussijaamast Mustamäele sõitmine. Ja pärast seda peaksin olema võimeline kohalikega võrdsel tasemel kaasuseid lahendama…

Pool tundi rohkem uneaega andev taksosõiduga variant tähendaks olulist lisakulu, mille puhul kogu ühistranspordiga pealinnas käimine ei olekski enam oluliselt soodsam kogu maa autoga sõitmisest. Tallinna bussijaamast ühistranspordiga Mustamäele sõitmisega kaasneks suurem närvikulu ja hilinemisoht pluss vajadus niigi nappi aega kulutada rohelise kaardi hankimisele ja sellele raha laadimisele, et üldse linnaliinibussiga sõita tohiks.

Kokkuvõttes tundus lihtsam eksamile eelneval päeval rongiga kodust otse Tallinna sõita ja pealinnas öömaja leida. Selle lihtsa variandi puhul jäi ainult see keeruline muutuja pealkirjaga “kuhu panna lapsed”. Ja mitte ainult kuhu panna, vaid ka kui palju aega ja transpordikulu laste linnas kuhugi ära viimine ja neile pärast järele minemine võtab ja kas me siis näiteks üldse sellele tagasibussile jõuaksime, millega kodubussile jõuab ja nii edasi.

Niisiis hakkasin tasapisi leppima ka mõttega, et hoolimata minu paadunud ökomeelsusest tuleb see sõit vist siiski pigem autoga teha. Selle variandi juures jäi suurimaks muutujaks meie pere kasutuses oleva auto ettearvamatult muutlik tehniline seisukord.

Arvestasin, et kui auto paar päeva varem koostööst loobub, saan väljaselgitatud ühistranspordi- ja ööbimisvariantide vahel valimisega edasi tegeleda. Kui aga auto vajalikul hommikul lihtsalt käima ei lähe, võibolla siis polegi mul nii väga vaja sinna eksamile minna…

Kõigi nende variantide uurimise käigus tundsin siirast rõõmu, et on suvi ning ma vähemalt ei pea muretsema selle pärast, et tegelikult sel reedel lapsed hoopis koolis peaksid olema või mõne minu ööbimisega logistikavariandi puhul koolipäeva kaotaksid. Ning et ma ühelegi lapsele kella kuueks või seitsmeks lasteaeda järele ei pea jõudma, mispuhul viimane maakonnakeskusest kodualevisse tulev buss ka variant ei oleks.

Samas on kuidagi kummaline ja kurb, et kui mul näiteks oleks mõni lasteaialaps ja ma oleksin võimeline lasteaia lahtiolekuaegade sees bussiga maakonnakeskuses tööl käima, siis sinna tööle saamiseks pean ma suutma käia pealinnas eksamil sellisel päeval ja kellaaegadel, et ühe päevaga ühistranspordiga ära käia pole üldse võimalik, rääkimata lasteaia lahtiolekuaegade sisse mahtumisest.

Maakonnakeskusesse prokuröri abi ametikohale tööle saamiseks pean ma käima eksamil pealinnas, milleks mul peab olema kas auto või ööbimisvõimalus maakonnakeskuses või pealinnas pluss keegi, kes seni laste järele vaatab. Rääkimata sellest, kui palju see sõit maksab ning kas seda saaks endale lubada mõni selline töötu, kes saabki ainult suurusjärgus sajaeurost töötutoetust kuus.

Uskudes, et küll Taevaisa kõik mulle parimal viisil korraldab ning vajalikud võimalused avab, jätsin teema hetkel sinnapaika ning tutvusin edasi oma e-postkasti sisuga. Leidsin, et samal päeval Riigiprokuratuuri kirjaga oli mulle saabunud ka vastus ühele ammusele kandideerimisele.

Järjejutu 11. osas kirjeldasin, kuidas ma juunikuu lõpus kandideerisin CV-Online kaudu anonüümse tootmisettevõtte personali- ja finantsspetsialisti ametikohale. Järjejutu 12. osas sain kandideerimise järel ekraanile ilmunud kontaktisiku nime abil natuke selgust anonüümse ettevõtte võimaliku olemuse ja asukoha kohta.

Minu oletused said kinnitust nüüd augusti algul, kui üle kuu aja peale kandideerimist oli minu e-postkasti saabunud inglisekeelne vastus. Seesama erilise nimega kontaktisik tänas mind kandideerimise eest ning teatas kahetsusega, et seekord ei olnud minu kandideerimine edukas. Mind tänati ilmutatud huvi eest ja sooviti absoluutselt parimat tulevikuks.

Järgmistes osades kirjutan, kuidas ma tegelikult pealinna eksamile jõudsin ja mis edasi sai.

Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses;
me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; 
meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; 
meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku.

2. korintlastele 4:8-9  

Järjejutu leiate kogu pikkuses Bioneeri rubriigist "Elust maal, töötuna".

Sarnased artiklid