Üleilmne kõrbestumise päev: kõrbestumine puudutab ka Eestit

17. juunil tähistatakse üleilmset kõrbestumise vastu võitlemise päeva. Olgugi, et kõrbestumine ohustab vaid teatud piirkondi maailmas, võitleb selle vastu kokku 196 riiki. Nende seas on ka Eesti, kes oma peatselt algava eesistumise perioodi jooksul juhib sügisel Hiinas kõrgetasemelist kõrbestumise kohtumist (Desertification Conference of the Parties 13).

"Kõrbestumise konventsiooniga liitumine on Eestil ennekõike võimaldanud väljendada solidaarsust riikidega, kes seisavad silmitsi kõrbestumise üha suuremaid mõõtmeid võtvate tagajärgedega," ütles Keskkonnaagentuuri direktor Taimar Ala, kes on ühtlasi ka sügisel Hiinas toimuva kõrbestumise COPi töögrupi juht. Ta lisas, et Eesti ei jää kõrbestumise arutelul passiivseks pealtvaatajaks, vaid annab oma panuse selle vastu võitlemisel.

Kõrbestumine on viljaka maapinna häviminemine, mis on muutuva kliima ning inimtegevuse tagajärjeks. Üha soojenev kliima halvendab lähistroopilistel aladel taimekasvu, muutes maa väheviljakas ning taimed kiduraks. Ent teadlaste sõnul on suuremgi roll inimestel endal - üha kasvav elanike arv tähendab nii intensiivset maakasutust, kus loodusel pole jõudu sellele enam vastu pidada.

Kuivade alade puhul tähendab maa ülekasutus tugevat survet niigi vähesele taimestikule. Lisaks liigsele transpordi- ja ehitustegevusele kasutatakse paljudes ohustatud piirkondades ka valesid niisutusvõtteid, mis põhjustavad maa sooldumist ning selle kasutuskõlbmatuks muutumise.

Olgugi, et ennekõike ohustab kõrbestumine väheste sademete hulga ja taimkattega piirkondi, võivad selle mõjud ulatuda üle maailma. Nii näiteks võivad kõrbest alguse saanud tugevad tolmutormid kanda tervist või loodust kahjustavaid tolmuosakesi kohtadesse, mis asuvad kõrbealadest väga kaugel. Samuti põhjustab massiline kõrbealadelt lahkumine ehk kliimapagulus üha uusi sotsiaal-majanduslikke probleeme. 

Viimaste 15 aastaga on rahvusvaheline migratsioon hüppeliselt kasvanud, ulatudes 2015. aasal juba 244 miljoni inimeseni (võrdluseks 2000. aastal oli migrantide arv ligikaudu 173 miljonit). Üks rände põhjuseid on kahtlemata ka kõrbestumine. Viljaka maa kadumine sunnib üha rohkem inimesi oma kodudest lahkuma.

Iseäranis iseloomulik on see nendes maa-asulates, kus inimesed sõltuvad vähese tootlikkusega maavaradest. Aafrika on selles suhtes eriti vastuvõtlik, kuna enam kui 90 % majandusest sõltub kliimatundlikest loodusvaradest. Teadlaste sõnul võib järgmise 30 aastaga jääda miljard või rohkem vaesemast piirkonnast pärit inimest olukorda, kus tuleb valida kas võitluse või põgenemise vahel. Seda saab aga ennetada, tõstes inimeste teadlikkust maakasutuse osas.

Just kõrbestumise vastu ühisrinde loomiseks ning teadlikkuse tõstmiseks nimetati 1994. aastal 17. juuni üleilmseks kõrbestumise päevaks. Kõrbestumise vastu võitlemise võtmetegurid on koostöö eri tasanditel ning ühiskonna tugevam osalus. 

Kõrbestumise tõkestamiseks ja põua tagajärgede leevendamiseks  jõustus 1996. aastal Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Konventsioon (The United Nations Convention to Combat Desertification ‒ UNCCD). Sellega on tänaseks liitunud 196 riiki. Eesti liitus konventsiooniga 2011. aastal. Nimetatud konventsioon on ainus õiguslikult siduv rahvusvaheline kokkulepe, mis tegeleb maa probleemidega. See hõlmab ka pinnasekaitset ja erosiooni vastast võitlust. 

Tõstmaks inimste teadlikkust kõrbestumise teemadel, avaldab Keskkonnaagentuur oma facebooki lehel kogu selle nädala jooksul rea informatiivseid sisupostutusi koos paari auhinnaküsimusega kõigile lugejatele. Postitused on leitavad siit.
 

Fakte kõrbestumisest:

* Igal aastal muutub Maal kõrbeks umbes Sri Lanka suurune ala (23 000 ruutmiili) viljakat pinnast. 

* Viimase 50 aastaga on maailmas kõrbestunud kokku hinnanguliselt Brasiilia-suurune ala.

* Globaalse soojenemise tagajärjel liigub Sahara kõrb iga aastaga ligi 6 km lõuna poole.

* Kõrbestumine ohustab otseselt üle 250 miljonit inimest ning umbes miljard inimest kokku sajakonnas riigis on potentsiaalses ohus.

* Endiste viljakate põllumajandusmaade kõrbestumine on teiste ebasoodsate keskkonnategurite kõrval alatoitumise üheks põhjuseks. 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta