Piia kutsub üles talve märkama.
Tõusmine
Hallane maa
võtab
oma õlule
päikese,
annab ta edasi
raagus puude
sügavmustjatele
harali sõrmedele,
koos upitavad
nad tuleketast
aina kõrgemale,
ja jäävad teda
hoidma...
luues
kirgaskarge
võluvalguse
mu talvisesse
päeva.
Loe Piia eelmist luuletust siit!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
