Alates tänasest hakkab Bioneer oma lugejatele meenutama erinevate igapäevaesemete ajalugu. Me oleme tänapäeva mugavas maailmas harjunud sõltuma masinatest ja erinevatest abivahenditest. Tee „lihtsa“ eluni on olnud põnev ja keeruline. Esimesena räägime triikrauast.

Briti ajalehe Telegraph andmetel triigib keskmine Suurbritannia naine 5,6 kilomeetrit kangast aastas. Palju meie pereemad triikimislaua taga töötavad pole kahjuks teada.

Enne triikraua kasutusele võtmist saadi kangad sirgeks vaalimise abil. Eestis kasutati selleks vaalirulli ja vaalikaigast. Erinevatel maadel nägid vaalimiseks mõeldud esemed välja erinevad. Veel selle sajandi alguses vaaliti maaperedes voodilinu sirgeks.

Triikraud on läbi teinud suured muutused. Alguses kasutati triikraua asemel lihtsalt kuumaks aetud rauatükki, mis asetati riideesemele. Et kuum raud kangast ei põletaks, kasutati abivahendina märga riiet.

Aeg möödus ja triikraud arenes. Sellele tekkis käepide ja abivahend hakkas kujult meenutama laeva. Moodsamad triikrauad olid seest tühjad. Sinna puistati hõõguvat sütt ja nii kadus vajadus triikrauda alatasa kuumal tulel hoida.

1858.aastal patenteerisid W. Vandenburg ja J. Harvey triikimislaua. See muutis pükste ja käiste triikimise kordi lihtsamaks.

Elektriajastu saabudes asendusid kuumad söed hõõguva spiraaliga. Henry W. Seely patenteeris elektrilise triikraua aastal 1882 (New York, USA). See oli üsna ohtlik abivahend.

Hilisemal ajal lisandusid triikrauale veel kuumusregulaator, auruga niisutamine, indikaatorlamp, relee jne. Triikraud ise on pole enam lihtne raud. Mõnikord on see kaetud tefloniga ja teinekord on sinna vormitud soonekesed. Tehnika püüdleb kliendi rahulolu ja mugavuse poole.

Pildid: http://www.oldandinteresting.com

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta