Maailma kalade päästmiseks tuleb tuunikala ja lõhe asemel tõsta oma taldrikule heeringat ja sardiine. Sellisele seisukohale jõudis teadlane, kes juhtis seni kõige põhjalikumat uuringut maailma kalavarude ning nende muutumise kohta viimase sajandi vältel, kirjutab The Guardian.

Briti Columbia ülikooli kalandusosakonnas Villy Christenseni poolt juhitud uuring kinnitab varasemaid märke, et toiduahela tipus olevate röövkalade, nagu näiteks tursk, tuunikala ja merikurat, arvukus on viimase saja aasta jooksul kahe kolmandiku võrra kahanenud. Seejuures on märkimisväärne, et üle poole sellest on vähenenud just viimase neljakümne aasta jooksul.

Christensen leidis, et n-ö söödakala – näiteks sardiinide, anšooviste ja moiva – kogus on sajandi jooksul aga kahekordistunud. Need on kalad, kes on tavaliselt röövkalade toidulaual. „Kui eemaldada ahelast röövkala, jääb rohkem lepiskalu ellu.“ ütles Christensen. Tema sõnul pole varem sellist tendentsi näidatud, kuna keegi polnud varem seda numbrit mõõtnud.

Christenseni sõnumit süüa söögiahela tipus olevate kalade asemel toiduahelas allpool paiknevaid liike toetab ka staarkokk Jamie Oliver, kes soovitab süüa rohkem makrelli, lesta, heeringat ja sardiine. “Ma tean, et teile meeldib õhtusöögiks kala süüa, aga meie päevast päeva kestev isu samade kalade järgi kurnab mered tühjaks,“ on Oliver öelnud.

Kassid kodust läinud

Christensen esitles oma leide möödunud reedel iga-aastasel Ameerika Teaduse Edendamise Ühingu (AAAS)  koosolekul Washingtonis. Teadlase sõnul on toiduahelas kõrgemal olevate kalaliikide ülepüük tekitanud olukorra, kus „kassid on kodust läinud ja hiirtel pidu“. „Eemaldades röövliigid ookeanist, on väikesed lepiskalad saanud jõudsalt kasvada,“ ütles Christensen.

Christensen ärgitas tarbijaid sööma rohkem suurenenud populatsiooniga lepiskalu, nagu näiteks sardiine ja anšooviseid, ning samal ajal vähendama röövkalade püüki, et tasakaalustada maailma kalaliikide jaotust.

Christenseni sõnul kasutatakse täna suurt hulka püütud saakkaladest ebaefektiivselt näiteks lõhede toitmiseks kalafarmides – neid töödeldakse kalajahuks, kalaõliks ja põllumajandusettevõtetele söödaks; viimane muutub üha enam sõltuvaks sellest söödaallikast.

Lepiskalade arvukuse kasv mõjutab ka veeökosüsteemi. Nimelt söövad need kalad ookeanides üha rohkem zooplanktonit, mis tähendab, et järgmine aste – fütplankton – õitseb. Tekkinud „rohelise supi“ hapnikutase on madal ning elutingimused kalade jaoks keerulised.

Oma analüüsis kogus Christenseni meeskond järjestatud andmeid rohkem kui kahesajalt ökosüsteemi mudelilt üle maailma, kasutades selleks Ecopathi tehnikat, kus võrreldakse erinevate kalaliikide biomassi muutumist maailmameres aastatel 1880 kuni 2007.

Kiskjad on toiduahelas väga tähtsal kohal – kasvõi haiguste levikute ärahoidmise tõttu. „Mõned aastad tagasi oli Inglismaal kriis, kus tapetud oli liiga palju kullilisi. Haiged jänesed aga levitasid liigikaaslaste seas haiguseid ning jäneseid suri massiivselt. Haigeid jäneseid ei söönud ju kiskjad ära. Ökosüsteem on palju ebastabiilsem, kui seal pole kiskjaid,“ selgitas Christensen.

Järsku langust röövkalade arvukuses on ühes teises AAASi uuringus seostatud globaalse kalanduse tootlikuse kasvuga. Alates 1950. aastast on püügimahud kasvanud 54% võrra ning aeglustumist pole märgata.

“Me peame kalastamist vähendama,“ ütles Christensen. „Ühiskond peab otsustama, mida me tahame ookeaniga teha – kas me tahame muuta selle farmiks või tahame, et see oleks pigem looduslik ökosüsteem?“