Seekord oli FOLK-il mul selline tunne, nagu oleks terve aasta igatsenud muinasjuturatsu selga istuda, et sellega uhkelt üle põldude kihutada. Aga juhtus hoopis nii, et lõpuks jäi valdama tunne, et see üritus kappas tuhatnelja minema, kui ma saabusin, ja mina jäänud (nagu ühes anekdoodiski üks tegelane) lolli näoga järele vaatama.
Ei saanudki aru, kas viga oli minusuguse päikesepõlguri jaoks, keda rannal luige pähe tavaliselt maha tahetakse lasta, liiga palava ilmaga või tõesti juhtus nüüd nii, et 22 aastat sellel festivalil käimist minu jaoks ammendus. Ilmselgelt ei kavatse ma sellest heituda ja teha raudselt veel ühe aasta proovi, kumb variantidest siis pinnale jääb. Ja loota, et seoses kliimasoojenemisega ilmad järgmisel aastal veel soojemad pole.
Ja keset seda kuumalainet, ning aju täielikku vegetatsiooniseisundisse minekut harjumatust kuumast, sisenesin tanklasse. No et oleks ikka töötav auto, kus vahepeal konditsioneeribriisi omale näkku lasta, enne kui pilt täiesti taskusse läheb. Tanklas olid müüjad muidugi päev otsa heas värskes siseruumiõhus tööd teinud, mistõttu sisenedes 32 kraadisest varjutemperatuurist, nende valdustesse, tundus, nagu nad oleksid ülihelikiirusel rääkinud ja valguskiirusel mündid tagasi lugenud. Enne, kui arugi sain olin tagasi õues, kõik tehingud tehtud. Nentides et palav ilm pole kahtlemata just kõigi jaoks, sundisin ennast hoonest eemalduma, kuigi oleks tahtnud õhtujaheduseni kolmnurkvõileibade vahele riiulisse istuma ronida.
Ööbimisele mõtlemine, tundus juba ette õudusunenäona, eriti seetõttu, et ma festivalidel unemaale mindud saan tavaliselt siis, kui päike juba kõrgel. No nii juhus ka seekord. Kuna jätsin oma magamiskoha suhteliselt juhuse hooleks, kuna alati on võimalus kasutada ka autot, siis läkski nii, et lõpuks kell seitse hommikul, enam omale pakutud telkimiseks vabu ruutmeetreid ei jaksanud kasutama minna, lisaks telgi enda püstitamisele. Valisin auto tagaistme. Olles hoolikalt sorteerinud välja kõige kõrgema müüri keset kaubamaja hoovi, ning teinud kõikvõimalikud arvestuslikud silmaga mõõtmised päikese paiknemise osas vastavalt minu loodetud magatavatele tundide arvule. Parkisin auto ja kobisin magama.
Olles umbes pool tundi meeldivalt maganud, kuulen kuidas üks auto selles praktiliselt tühjas parklas just minu auto juures manööverdab. Manööverdab ja manööverdab, ning jääb seisma. Jääb seisma ja jätab mootori tööle. Töötab minut, töötab kaks, juba viis. No siis otsustasin vaadata, mis värk on. Et kas olen jäänud jalgu hoovinurkade koristamisele orienteeritud masinale, või on politseinikud tulnud vaatama, kas ma ikka hästi magan, ning tekki pole pealt maha visanud.
Lisaks hakkas juba tagumisest uksest, mille olin varvaste sirutamise ala suurendamiseks lahti jätnud, heitgaasi aroomi sisse valguma. Vaatan siis tagaistmelt välja, ja näen et keegi on oma auto parkinud minu omast umbes rahatähe suuruse kaugusele, ja seda mitte pikuti, vaid ikka lapiti mõõtes. Mainin et müüri juurde oleks mahtunud veel vähemalt 10 autot ja lisaks oli seal veel üks päikestvarjav hoone, mille juurde teist samapalju. Ei osanud isegi närvi minna, sellise humoristi etenduse peale, venitasin ennast autost välja, avastades, et ta auto summutaja tõepoolest praktiliselt minu uksest sisse ulatus, ning sõitsin selle teise hoone juurde, tehes väikese sisemise aplausi järjekordsele meeleolukale etteastele eluteatris.
Kappas see festival mu eest minema, nagu kappas, aga kokkuvõttes tuli ikkagi suur hulk häid mälestusi ja lõbusaid lugusid. Tegelikult nägin väga ägedaid esinejaid, kohtusin vanade sõpradega, ujusin, tantsisin, laulsin, nägin põnevaid jämme, jalutasin, suhtlesin, vaatasin taevasse, tabasin hetki ja emotsioone, käisin külas, naersin. Ja järgmine kord seon omale konditsioneeri paelaga pähe ja võtan generaatori kelguga järgi, kui veel peaks nii palav olema.
Kokkuvõttes on nagunii oluline see, et meelde jääksid ikkagi need asjad, mille ärapakkimisel saab karbile kirjutada „HEA LUGU“.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
