Mõtlen. Sellest, et mulle käivad vahel inimesed närvidele. Mitte küll selles nö kõige tavapärasemas mõistes, et tuju läheb nulli ja ärritus laes ja tükk aega on sant olla. Pigem nagu imestuse võtmes, et kui suur on ignorantsus, et mille peale ikka annab tulla ja no äkki te saaks kuidagi teisti. Ehk siis sellest, et mulle ei meeldi see, mida matkaradadel käies sageli kogen, just teiste külastajate poolt. Ma ei tahagi siinkohal arutleda, mida nemad küll mõtlevad - ilmselgelt tajuvad nad mitmeid aspekte teisiti kui mina. Tahan lihtsalt väljendada oma isiklikku erimeelsust viimase aja kokkupuudete põhjal.

Esimene näide, Taevaskoda - looduslik pühapaik. Koht, kuhu tulla ja tunnetada, ammutada ja laadida, kuulatada ja paluda. Vaikuses.

Vaikset olemist, austust looduse pühaduse vastu peaks minu arvates õpetama ka lastele. Kas pühapaigad (ja muud kaitsealadel asuvad matkarajad) on just need kõige õigemad kohad pühapäevajalutajatele või tervisesportastele lärmakateks (pere)ühisväljasõitudeks.

Need on kohad, kus õpetada austust esivanemate pärandi, loodusmonumentide suursugususe vastu, tagasihoidlikkust, peatumist, märkamist, nägemist, kuulatamist, sh püsiasukate häälitsusi. Aga mina ei kuule muud kui kiirel tempol trampimist ja lakkamatut valjuhäälset kära. Aaaa, halvimal juhul veel ka droonide sumisemist.

Teine näide, aastavahetuse öö Lõuna-Eesti rabas. Keset raba asuval laudteel laseb raketid taeva poole üks seltskond, Kõrgest vaatetornist teeb sama teine seltskond. Inimesed, halloo!!!

Need on ilmselt needsamad suureks kasvanud lapsed, kellele omal ajal ei õpetatud, et loodusesse minnakse kogema just loodust ennast, võttes ennast võimalikult vähe kaasa ja jättes endast võimalikult vähe maha.

Kolmas näide, lahtised koerad kaitsealustel matkaradadel. Täna nägin esimest korda silti, mis ütles et koerad peavad rajal olema rihma otsas. Inimesed suunatakse mööda kindlaid radu käima mitte ainult selleks, et meil mugavam oleks, vaid ka selleks, et vältida õrna pinnase trampimist ja püsiasukate häirimist. Aga kuidas seda selgeks teha vabalt jooksvatele koertele?  Rääkimata sellest, et mitte kõikidele inimeste närvikavale ei istu vabalt nuuskima ja üles hüppama tulev võõras koer.

Kui oled rahulolematu, muuda midagi. Teisi ma muuta ei saa. Radadevaba kodumetsa mul ei ole ja kaitsealadel radade vältimine ei ole elustiku häirimise mõttes õige. Õnneks on mul siiski võimalus käia kondamas väljaspool tippaegu, sest tõesti, üldjuhul teiste inimeste autod parklates mind ei rõõmusta, pigem vastupidi. Harvad on need juhuse,d kui vastu jalutab teine samasugune uitaja, kellest möödudes näed silmist, et tema on siin ka selleks, et iseend unustada ja ümbritsevat ammutada.

Elementaarsed loodust austavad põhimõtted võiksid küll lisaks infrastruktuurile olla ka rohkem puust ja punasena esitatud.

Nii arvan mina täna, pimeduses vaikselt oma nääriöö lõket sussutades ja soovimatute helide osas väljalülitumisvõimet treenides. Ja ikkagi suures tänulikkuses, et mul on see võimalus

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta