Väikse linnumehe pargiigatsus viis teda oma elu esimesse mõisaparki. Seal linnulaulu sees oli lehekuus ja jaanikuus peidus linnuhääl, mis kaelus-turteltuvile kuulus.
- Marek Vahula lood
- 19. jaanuar 2021
See hallika sulerüüga pargielanik, kes nii mõnegi pesa valmis meisterdas. Nii sai pargiigatsusest üks täitunud pargiunistus ja minu lapsemaailma suur elamus.
Võisin neid lõpmatuseni õhtuti kuulamas käia ja nad kadusid minu silmapiirilt alles siis, kui maailm mind endaga kaasa kiskus. Turteltuvi ehk üks minu pargisaladus oligi üks see, kes mind pargikülaliseks tegi.
Otsisin taga seda uudishimulikku mina, kes oma saladust vaatamas ja kuulamas käis. Ja ikka ja jälle avastasin eest pargisüdameid, kust nad juba kadunud olid. Seda kinnitasid alati ka kohalikud inimesed, keda küsitlesin. Romantiline saladus ühe hääbunud linnuliigi näol ei tulegi vist enam meie parkidesse tagasi.
Nii kinnitavad tummalt sajad vaiksed Eestimaa pargid, kus salapärast lindu enam ei kuule ega näe.
Neeruti 1980-1990.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
